Kõik lumi on sulanud, isegi mäed on üsna paljad. Läks soojaks ja ladistab vihma. Tuul on ka mõnus, müdistab akna taga. Rattaga koju sõita polnud nii mõnus, oleks siis vähemalt loodusega kontakti tundnud, aga kus sa sellega linnatänavail autode vahel.

Ma peaks ikka inimestega rohkem rääkima. Kõigest, mis keeruline tundub. Näiteks täna rääkisin Rieneckesega ja tuli mõte, et võiks oma rasket kaasaegset lugu talle ette mängida, nii nagu me vahel Johanna ja Aiviga üksteisele tundi tegime. Hea mõte oli. See, mis ta ütles, avas minu jaoks selle loo ilu ja järsku teadsin isegi seda, mida ma tehniliste kohtadega ette peaksin võtma, rääkimata sellest, et kogu vorm ja mõte palju selgemaks sai. Vähestest sõnadest. Mul tekkis lihtsalt ettekujutus ja palju ideid, kuidas üks või teine koht kõlada võiks ja kuidas ma seda just mängida tahan. Aitäh!

Ma tunnen, et ma tõeliselt, tõeliselt, tõeliselt vajan puhkust. Ilu, hoolitsust, vaheldust, midagi muudki peale haarjutamise ja muretsemise. Miks ma üldse nii palju muretsen? Võib-olla on see veel midagi muud peale muretsemise? Vot selliste küsimustega tahaksingi tegeleda. Ma ei näe enam tervikut.