Ma ei saa endast aru. Naljakas lugu. Istun siin ja arutan endamisi, mis võiks ette võtta ja ei tea. Mõtisklen ja ei tee midagi. Aga sellist täiega mitte-midagi-tegemise tunnet ka pole. Midagi oli ju nagu plaanis ja seda võiks hakata teostama, aga millepärast? Tegelikult on mul tervenisti selline tunne, et ma lihtsalt ei tea, mis teha. Jne, jne...

Taliharjapäev

Eile oli taliharjapäev. Kahju küll nendest, kes kangesti tahavad, et maailm oleks paigas ja taliharjapäev ei üllataks neid oma liigvarajase tulemisega. Nüüd on nii ja faktid pole olulised. Aga teate, mis siis nüüd tulema hakkab? Kevad. Tuleb valgus, tuleb kergus, vaikselt-vaikselt tuleb rõõm, järjest tuntavamaks muutub soojus, mustad murepilved lagunevad ja valitsema asub lootus. Selgub, et mul polegi seletamatult raske ja väljapääsmatu olukord, milles ükski tavaline lahendus, mida ma teistele oskan välja pakkuda, ei toimi. Ei, lahendused on lihtsad ja ei tundugi enam võimatud. Siiski on veel nii palju teha ja õppida enne, kui tulemusteni jõuan, millele kibelen. Ja ma olen nii tänulik inimestele minu ümber. Mind ei huvita suhelda, kui ma vestluskaaslase tõelist minapalet ei näe. Aitäh, et te seda minu poole usaldate pöörata!

Juhtumisi

... on täna laupäev ja täna juhtus nii:

Mängisime Polina ja Pritaga olde tavamängul ja parasjagu olime pausi lõpetamas, kui tuli Kadri ja küsis: öelge keegi "jaa". Esimese hetke seisime kõik sõnatult ja küllap me kõik mõtlesime väikese hirmuga, et palju turvalisem on tundmatut mitte enda juurde lubada. Vähemalt mina mõtlesin hooga nii. Aga järgmisel hetkel tuli mulle meelde see, kuidas minult korduvalt jaa-d kätte saada püüti, et mulle midagi selle eest vastu tahtmata head teha, aga mina punnisin sellele "liiga heale" ja mingil määral ju kontrollimatule ja tundmatule vastu. Aga see oli hea, mida mulle taheti anda. Sekundi murdosa kulus ka mõttele, et kui küsib Kadri, siis mis see võiks olla ja tundus, et midagi vastuvõtmatut seal küll ei saa olla ning ... ma hüüdsin: jaa!
Ja sain tüki šokolaadimmmmm

Teine päev mõtlesin sellele, kui tüütu ja ebakindel on libedal jääl pisikeste sammudega tipp-tipp-tipp kõndida ja oh! kuidas tahaks rahulikult talla kindlale maale toetada. Olen kuulnud teooriat, et libedaga tulekski just eriti kontakti maaga otsida ja kindlusega jalga maha toetada. Nojah, kust tuleb arvamus, et kergelt otsekui õhus lennata püüdes on väiksem oht kukkuda. Aga siis leidsin kodutänavas, et kergem on hoopis autoteel käia, mis sealsamas meeter kõrval on jäätu-kuiv. Nii hea kindel oli kõndida. Ennast võikski ju paljude asjadega aidata - miks probleemitseda libedal teel püstipüsimisega, kui võiks selle energia hoopis ümbruse ja looduse märkamisele ja nautimisele kulutada... nojah, tavaliselt on mõtted siis ikka kusagil mujal kaugel ja mitte praeguses hetkes :)

Nõiduslikult

Ükspäev sadas nõiduslikult lund. Hästi laialt ja rahulikult, kuid maha ei jäänud midagi. See oli natuke hüpnotiseeriv ja selle vaatamine väga nauditav, vabastav ja puhastav. Olen kõik need päevad teadlikult või alateadlikult päikest oodanud, sest see on ainuke, mille olen suutnud välja mõelda, mis need sombused päevad helgemaks muudaks. Tahaks näha midagi väga sooja ja ilusat. Ja siis sadas lumi niimoodi... Igatahes võrreldav talviselt jaheda ja kauge päikesepaistega ja ime-tunne sinna juurde.
Päikeseigatsus on D-vitamiinipuudus - sööme rasvast kala! (seda peaks küll proovima) Hambaarst rääkis, et tervete luude jaoks on vaja D-vitamiini ja kaltsiumi, viimast saab kõige rohkem rohelistest lehtedest (salatid) ja natuke fluori, mida saab näiteks rohelisest ja mustast teest, et organism selle D-vitamiini ja kaltsiumi kätte saaks. Aga vältida tuleks happelisi asju, kusjuures puuviljad nagu sidrun tekitavad kehas hea aluselise reaktsiooni. Mul tekib juba natuke tahtmist jälle nende asjadega tegeleda, mis varem huvitavad tundusid... Ootan ikka seda kevadet!

iiiiigaaaaaaaaaaav......

Ma olen pea nädala juba kodus olnud. Olen juba kõik blogid, mida ma tavaliselt ja veidi harvemini külastan, läbi lugenud. Selle kirjutise pealkiri on muide inspireeritud minu kullakallitest väikevendadest-õest, kes seda enam kui mina tahan juba midagi asjalikku ette võtma hakata, järjest tüütavamaks muutuvad. Praegu pole ma ennast õnneks veel väga segada lasknud :) Seadsin aga noodipult-antenni vähemrahvastatud tuppa püsti vastavalt juhuslikule hetkeolukorrale ja mängisin ja mängisin... Õppisin päheõppimist. Ei ole üldsegi võimatu - kahe päevaga pool kontserdi esimesest osast peas. Proovin samas vaimus jätkata...

Aga muidu mõtlen mõnikord üllatusega oma senise elu peale. Millised olid harjumused ja elementaarsed tegevused, millest loobumine tundus võimatu. On ikka küll võimalik oma harjumusi muuta -võib-olla aga ei peaks mõtlema "neist jagu saada".

Mängime

Panime Johannaga eile kolm sudokut järjest kokku. Need pole just kõige lihtsamad, aga maha ei vaadanud midagi. Meil on selline laud ruudustikuga ja klaasist nupud, mida saab peale laduda. Mängima... :)

Loovus on südames

Kui sulle tundub, et teised on originaalsemad, loovamad, huvitavamad ja tahad samasuguseks saada, siis ARMASTA rohkem.
Neid sõnu võib vist küll ainult siis mõista, kui oled seda juba ise tundnud. Aga siiski ma soovin seda kõigile... Kalli!

Roos - see on hing. Ja eriti, kui ta on veel õrn ja puutumata seal sätendava ja hapra härmatise all, siis võib ta oma puutumatuses väga kaunis tunduda. Siis tekib paljudesse möödakäijatesse tunne, et tahaks teda omale, päriselt endale, sest oma teadmatuses või ütleme süütuses pole ta veel justkui kellegi oma. Isegi mitte iseenda.

Härrale Möödakäijale tundub, et sellele õiele peaks nii palju õpetama - seda, mida ta ise otsib ja mis tundub hea. Aga. Miks siis härra Möödakäija pole õnnelik iseeneses? Ta näikse ju teadvat, mis on hea ja õige... Ta ei julge seda endalegi tunnistada, et ei tea ja kihutab nagu väike laps ühe huvitava lelu juurest teise juurde - rõõmustab ja kannatab suutmata olla püsivalt mõtete juures. Ja väike roos on tema jaoks ka üks lelu, mis võlub teda seni, kuni ta on puhas ja armas ja... õnnelik oma teadmatuses.

Tegelikult tohib seda roosi ainult nii kaua soojendada, kuni härmatisesoomused kaovad, mitte kärsitult püüda neid ära noppida. Nii ei saa hing viga. Tegelikult ei saa härra Möödakäija teda kunagi omale nii nagu ta alguses mõtles... aga suur saladus on see, et see roos suudab olla veel rohkem sinu oma kui sa seda uneski näha oskad.

Kui härra oskaks oma käed mõnikord selja taha panna, kui tekib jälle suurem kihk kasvamisele kaasa aidata ja väetada taime jätkuvalt südamesoojuse, armastuse ja usaldusega, siis teavad käed ise, mis on kõige õigem teha. Ja roosist sirgub keegi tema kõrvale. Silmarõõmustavana, sinu tugevat kätt vajavana, rõõmsana ja usaldavana... aga ka toetavana. Sest paljud ei märkagi õieilu ja hapruse kõrval, et roosil on väga tugev vars ja ka okkad, millega ennast halvima eest kaitsta. Roos on uhke ja tugev, kuigi õnnetusi juhtub mõnikord. "Elu mõte on teineteisele tuge pakkuda." Tema tugevus võib olla hädavajalikud seal, kus sinu jõud on ammendatud. Ja kui ta veel ka targaks kasvab, siis võib teda häbenemata nimetada Lillede Kuningannaks.

Jäingi siis haigeks - antud järelemõtlemiseaeg

Ma arvan, et ma jäin täiesti loogiliselt iseseisvalt ja seagripist sõltumatult haigeks. Üleeile märgade juustega magama minnes (ma lähen nii ju alati peale sauna)tundsin, et voh - nüüd. Ei aidanud seegi, et juuksed külje alt üle pea tõstsin. Kaks päeva vindus ja siis lisandus mõrule enesetundele ka väike palavik. Natuke mõtisklesin selle üle, kas ikka minna välja, sest mul pole seal ju just liiga palju teha ja seda, mis on mõnda asja ikka väga tahaks... Aga siis otsustasin, et nii ma raiskan oma energianatukese tühja käimise peale, aga sellega peaks praegu midagi olulist tegema.