Roos - see on hing. Ja eriti, kui ta on veel õrn ja puutumata seal sätendava ja hapra härmatise all, siis võib ta oma puutumatuses väga kaunis tunduda. Siis tekib paljudesse möödakäijatesse tunne, et tahaks teda omale, päriselt endale, sest oma teadmatuses või ütleme süütuses pole ta veel justkui kellegi oma. Isegi mitte iseenda.

Härrale Möödakäijale tundub, et sellele õiele peaks nii palju õpetama - seda, mida ta ise otsib ja mis tundub hea. Aga. Miks siis härra Möödakäija pole õnnelik iseeneses? Ta näikse ju teadvat, mis on hea ja õige... Ta ei julge seda endalegi tunnistada, et ei tea ja kihutab nagu väike laps ühe huvitava lelu juurest teise juurde - rõõmustab ja kannatab suutmata olla püsivalt mõtete juures. Ja väike roos on tema jaoks ka üks lelu, mis võlub teda seni, kuni ta on puhas ja armas ja... õnnelik oma teadmatuses.

Tegelikult tohib seda roosi ainult nii kaua soojendada, kuni härmatisesoomused kaovad, mitte kärsitult püüda neid ära noppida. Nii ei saa hing viga. Tegelikult ei saa härra Möödakäija teda kunagi omale nii nagu ta alguses mõtles... aga suur saladus on see, et see roos suudab olla veel rohkem sinu oma kui sa seda uneski näha oskad.

Kui härra oskaks oma käed mõnikord selja taha panna, kui tekib jälle suurem kihk kasvamisele kaasa aidata ja väetada taime jätkuvalt südamesoojuse, armastuse ja usaldusega, siis teavad käed ise, mis on kõige õigem teha. Ja roosist sirgub keegi tema kõrvale. Silmarõõmustavana, sinu tugevat kätt vajavana, rõõmsana ja usaldavana... aga ka toetavana. Sest paljud ei märkagi õieilu ja hapruse kõrval, et roosil on väga tugev vars ja ka okkad, millega ennast halvima eest kaitsta. Roos on uhke ja tugev, kuigi õnnetusi juhtub mõnikord. "Elu mõte on teineteisele tuge pakkuda." Tema tugevus võib olla hädavajalikud seal, kus sinu jõud on ammendatud. Ja kui ta veel ka targaks kasvab, siis võib teda häbenemata nimetada Lillede Kuningannaks.