Juhtumisi

... on täna laupäev ja täna juhtus nii:

Mängisime Polina ja Pritaga olde tavamängul ja parasjagu olime pausi lõpetamas, kui tuli Kadri ja küsis: öelge keegi "jaa". Esimese hetke seisime kõik sõnatult ja küllap me kõik mõtlesime väikese hirmuga, et palju turvalisem on tundmatut mitte enda juurde lubada. Vähemalt mina mõtlesin hooga nii. Aga järgmisel hetkel tuli mulle meelde see, kuidas minult korduvalt jaa-d kätte saada püüti, et mulle midagi selle eest vastu tahtmata head teha, aga mina punnisin sellele "liiga heale" ja mingil määral ju kontrollimatule ja tundmatule vastu. Aga see oli hea, mida mulle taheti anda. Sekundi murdosa kulus ka mõttele, et kui küsib Kadri, siis mis see võiks olla ja tundus, et midagi vastuvõtmatut seal küll ei saa olla ning ... ma hüüdsin: jaa!
Ja sain tüki šokolaadimmmmm

Teine päev mõtlesin sellele, kui tüütu ja ebakindel on libedal jääl pisikeste sammudega tipp-tipp-tipp kõndida ja oh! kuidas tahaks rahulikult talla kindlale maale toetada. Olen kuulnud teooriat, et libedaga tulekski just eriti kontakti maaga otsida ja kindlusega jalga maha toetada. Nojah, kust tuleb arvamus, et kergelt otsekui õhus lennata püüdes on väiksem oht kukkuda. Aga siis leidsin kodutänavas, et kergem on hoopis autoteel käia, mis sealsamas meeter kõrval on jäätu-kuiv. Nii hea kindel oli kõndida. Ennast võikski ju paljude asjadega aidata - miks probleemitseda libedal teel püstipüsimisega, kui võiks selle energia hoopis ümbruse ja looduse märkamisele ja nautimisele kulutada... nojah, tavaliselt on mõtted siis ikka kusagil mujal kaugel ja mitte praeguses hetkes :)