Mult küsitakse viimasel aja kuidagi tihti, kuidas mul läheb. Vastata on keeruline. Ma ei oskagi. Midagi nagu väga valesti või halvasti polegi - järelikult läheb hästi .-) Aga tegelikult on mul nii nagu Kadri kirjeldab: ei ole aega mõelda järgi. Enesetunne on kõikuv, aga millegipärast olen viimasel ajal rõõmsam. Mulle öeldakse, et ma säran.
Mul on nii hea meel, et te olemas olete, mu sõbrad! Kui mina olen muutunud liiga asjalikuks, siis te oskate minust välja meelitada naeratuse ja soojuse. Üks kallistus või huvitatud küsimus annab väga palju.
Elan mitmes rollis ja see tekitab mulje, et olen mitmes kohas korraga. Teisalt muidugi ka oma märkmiku lugemine, kus tegevused istuvad üksteise peal. Kui üks ära kaob, siis on teine kohe asemel. Tegelikult olen leidnud rohkem aega enda jaoks. Ja oma unistuste jaoks. Jälle on nii, et kui oma üksildasest harjutusklassist või arvuti ekraani tagant välja saan, siis tahan kergelt suhelda ja naerda, kasvõi ainult sisemiselt. Jah, ma teen praegu päris palju seda, mida tahan. On olnud piisavalt aega ja vabadust asju loogilise lõpuni teha. Eks näis, kuidas edasi... aga tuleb järgi mõelda
Ma arvan, et see on olnud minu elu parim oktoobri lõpp. Tavaliselt kipub masendus peale.
laupäev, 25. oktoober 2008
esmaspäev, 20. oktoober 2008
lihtsuses peitub geniaalsus ja mitte ainult geeniustel
Aitäh, Kadri, et kommenteerisid. Peale reisi tundub kõik palju lihtsam. Lihtsalt helistad õpetaja(te)le ja ütled, et tundi ei tule. Homme magan välja ja harjutan rahulikult. On selline tunne, et tead mida tahad.
Reisides ei avasta mitte ainult uusi inimesi, keda kohtad, vaid ka neid sügavamalt, kellega oled iga päev koos.
Ma armastan Norrat ja norralasi!
Reisides ei avasta mitte ainult uusi inimesi, keda kohtad, vaid ka neid sügavamalt, kellega oled iga päev koos.
Ma armastan Norrat ja norralasi!
kolmapäev, 15. oktoober 2008
Tere imeilusat sügispäeva!
Maadlen siin ikka oma probleemidega - enese lõhkikiskumine (mind võiks ju mitu olla: üks Oldesse, teine kooli ja kõik ülejäänu saaks kolmas - sellest peaks piisama. Ma olen ju tore inimene - selliseid võiks rohkem olla ;)))
Võtsin eile pärast pikka päeva aja maha. Oi-oi, kui palju võttis siis kojuminemine aega. Aga ma ei kiirustanud. Kodus rääkisin issiga sellest, et ma ei saa, ei jõua ega taha nii jätkata. Ma tahan.....(aga see on pikem jutt). Kaalusin tõsiselt Rondellusest äratulemist (issi soovitas põhjalikumalt analüüsida, sest tegelikult seal on mänge sh vähe ja proove peaaegu pole, teisalt sissetulek piisavalt suur, et mõtlema panna. Peaks paremini ajatama).
Pärast istusin märkmikuga ja planeerisin. Tegelikult vähemalt teoorias on võimalik tekitada aega pillimänguks (isegi!!!). See tähendab seda, et vaba aega mul pole ja kui miski tuleb juurde, peab miski PEALE FLÖÖDIMÄNGU, ära jääma. Mul on enamus tunde koolis individuaaltunnid - ma pole seal hall hiireke saja teise üliõpilase seas, nii et, kui mina ei tule, ei jää see märkamatuks :) On kolm loenguainet: inglise keel ja muusika pärast teist maailmasõda on olulised ained, kuid filosoofia hakkab küll vatti saama (reede hommik kell 9).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest: tulin siis õhtul koju ja peeglilaual vedeles venna toodud ajakiri TudengiEkspress. Tagumisel kaanel oli reklaam, et osta Ordi arvuti (läptopi pildid) ja võida auto. Lõbustasin siis natuke ennast mõttega, et oh, kui mina võidaks (kuigi mul on juba auto:). Siis lappasin edasi (või õigemini tagasi) ja jõudsin horoskoobini. Seal oli minu (jäära) kohta kirjas:
"KOOL: Satud kimbatusse, kui tunned, et su töö on hakanud kooliasju tõsiselt segama. Vähe sellest, et sa ei saa osaleda loengutes (jumalatõsi), unarusse jääb ka tudengielu lõbusam pool (siin kohal mõtlesin oma kallitele, armsatele sõpradele, kellest üks sina, kes sa seda loed, suure tõenäosusega oled, sest teised mu blogi ei tea. Kas sulle tundub, et ma viimasel ajal lihtsalt tuhisen sust mööda? Mulle see ka ei meeldi....aga ma jätkan tsiteerimist). MÕTLE TÕSISELT TÖÖGRAAFIKU MUUTMISELE VÕI KOORMUSE VÄHENDAMISELE. (No täpselt)
TUNDED: Sa oled segaduses ega tea, mida tahta. Kõik see, mis näis enne nii õige, on end ammendanud ja ei paku enam rahuldust (ma ei kahetse, et olen end Olde ja Rondellusega sidunud, kuid nüüd tahan rohkem õppimisega tegeleda). Analüüsi rahulikult hetkeolukorda ja ära satu paanikasse (hea öelda!)."
Mõelda vaid, ma võin ajakirjast omaenda mõtteid lugeda - sürr.
Võtsin eile pärast pikka päeva aja maha. Oi-oi, kui palju võttis siis kojuminemine aega. Aga ma ei kiirustanud. Kodus rääkisin issiga sellest, et ma ei saa, ei jõua ega taha nii jätkata. Ma tahan.....(aga see on pikem jutt). Kaalusin tõsiselt Rondellusest äratulemist (issi soovitas põhjalikumalt analüüsida, sest tegelikult seal on mänge sh vähe ja proove peaaegu pole, teisalt sissetulek piisavalt suur, et mõtlema panna. Peaks paremini ajatama).
Pärast istusin märkmikuga ja planeerisin. Tegelikult vähemalt teoorias on võimalik tekitada aega pillimänguks (isegi!!!). See tähendab seda, et vaba aega mul pole ja kui miski tuleb juurde, peab miski PEALE FLÖÖDIMÄNGU, ära jääma. Mul on enamus tunde koolis individuaaltunnid - ma pole seal hall hiireke saja teise üliõpilase seas, nii et, kui mina ei tule, ei jää see märkamatuks :) On kolm loenguainet: inglise keel ja muusika pärast teist maailmasõda on olulised ained, kuid filosoofia hakkab küll vatti saama (reede hommik kell 9).
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis sellest: tulin siis õhtul koju ja peeglilaual vedeles venna toodud ajakiri TudengiEkspress. Tagumisel kaanel oli reklaam, et osta Ordi arvuti (läptopi pildid) ja võida auto. Lõbustasin siis natuke ennast mõttega, et oh, kui mina võidaks (kuigi mul on juba auto:). Siis lappasin edasi (või õigemini tagasi) ja jõudsin horoskoobini. Seal oli minu (jäära) kohta kirjas:
"KOOL: Satud kimbatusse, kui tunned, et su töö on hakanud kooliasju tõsiselt segama. Vähe sellest, et sa ei saa osaleda loengutes (jumalatõsi), unarusse jääb ka tudengielu lõbusam pool (siin kohal mõtlesin oma kallitele, armsatele sõpradele, kellest üks sina, kes sa seda loed, suure tõenäosusega oled, sest teised mu blogi ei tea. Kas sulle tundub, et ma viimasel ajal lihtsalt tuhisen sust mööda? Mulle see ka ei meeldi....aga ma jätkan tsiteerimist). MÕTLE TÕSISELT TÖÖGRAAFIKU MUUTMISELE VÕI KOORMUSE VÄHENDAMISELE. (No täpselt)
TUNDED: Sa oled segaduses ega tea, mida tahta. Kõik see, mis näis enne nii õige, on end ammendanud ja ei paku enam rahuldust (ma ei kahetse, et olen end Olde ja Rondellusega sidunud, kuid nüüd tahan rohkem õppimisega tegeleda). Analüüsi rahulikult hetkeolukorda ja ära satu paanikasse (hea öelda!)."
Mõelda vaid, ma võin ajakirjast omaenda mõtteid lugeda - sürr.
teisipäev, 14. oktoober 2008
esmaspäev, 13. oktoober 2008
..............
Mul on nii kiire tunne, et ma ei suuda isegi mõelda välja, mis see on, miks mul nii kiire on. Ähmaselt ma aiman, et kuigi ma seesmiselt kõvasti rabelen, ei liigun ma tegelikult väga aeglaselt. Sellisel puhul on vist tõesti targem rahulikult oodata kuni kiirem aeg mööda saab. Hakkan hoopis mõtlema, mida ma tegelikult teha tahaksin. Selle aja jooksul tahaks mõneski tunnis maa alla vajuda. Oi-oi, häbi. :(
Olen teinud nii, et võtan näiteks pühapäeva vabaks ja harjutan terve päeva, sest nädala sees jääb liiga vähe aega. See nädal see ei õnnestunud - jõudsin kooli hilja ja vahepeal oli Olde proov. Nüüd planeerin aega juba varsti minuti täpsusega (see juba ise võtab palju aega) ja siis selgub, et miski ei sobi ja kõik on vastu taevast. See tundub juba väljakannatamatu. Mu aju on juba nagunii lõpetanud üritamise ja asunud kaitsepositsioonile.
OooooooooooommmmmmmmmmmmmmmManiPadmeHummmmmmmmmmmmmmmm
Olen teinud nii, et võtan näiteks pühapäeva vabaks ja harjutan terve päeva, sest nädala sees jääb liiga vähe aega. See nädal see ei õnnestunud - jõudsin kooli hilja ja vahepeal oli Olde proov. Nüüd planeerin aega juba varsti minuti täpsusega (see juba ise võtab palju aega) ja siis selgub, et miski ei sobi ja kõik on vastu taevast. See tundub juba väljakannatamatu. Mu aju on juba nagunii lõpetanud üritamise ja asunud kaitsepositsioonile.
OooooooooooommmmmmmmmmmmmmmManiPadmeHummmmmmmmmmmmmmmm
teisipäev, 7. oktoober 2008
Lugesin...
...eile õhtul magamise ajast Paolo Coelhot: "Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin". Ega ma enne ei saanud käest panna, kui oli loetud. Oli küll huvitav (kuigi ennast selle pärast põlema ei paneks):
"Korraga jättis ta auto seisma ja vaatas mulle otse silma.
Teisele silma vaadates ei ole võimalik valetada ega midagi varjata.
Ja iga naine, kellel on kas või natukene tundlikkust, oskab lugeda mehe silmist, kui too on armunud. Ükskõik, kui meeletu see ka ei tunduks või kui valel ajal ja vales kohas see armastus ka ei ilmuks. Kohe tulid mulle meelde punapäise tüdruku sõnad purskkaevu juures.
See ei saanud võimalik olla. Aga tõsi see ometi oli."
"Neitsi (Maarja) minu ees naeratas. Tal oleks olnud küllalt põhjust nutta - aga sellest hoolimata ta
naeratas.
"Räägi edasi, mis sa ütlema hakkasid.""
"Ja tal tuli maksta oma hind - ALGATUS. Sest naine maksab veel kõrgema hinna - ALISTUMISE.
Istusime tükk aega teineteisel käest kinni hoides. Lugesin tema silmist igivanu hirme, millega tõeline armastus meid proovile paneb. Lugesin sealt mälestust eelmise õhtu äraütlemisest, pikka aega, kui olime üksteisest eemal, kloostris veedetud aastaid, mil ta otsis maailma, kus selliseid asju ei juhtu.
Lugesin tema silmist neid tuhandeid kordi, mil ta sellest hetkest unistanud oli,kujutluspilte, mida ta mõttes meist maalinud oli, soengut ja riideid, mida tema unelmais kandsin. Oleksin tahtnud öelda: "jah", et ta on teretulnud, et minu süda on lahingu võitnud. Oleksin tahtnud talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kuidas ma teda tol hetkel tahan.
Aga ma vaikisin endiselt. Jälgides justkui unes tema seesmist võitlust. Nägin, kuidas teda takistas "ei", mis ma olin talle öelnud, hirm mind kaotada, karmid sõnad, mida ta oma elu sarnastes olukordades varem kuulnud oli - sest meil kõigil on sääraseid kogemusi ja need jätavad meisse arme.
Tema silmad lõid hiilgama. Ma teadsin, et ta võidab kõik need tõkked.
Tõmbasin ühe käe vabaks, võtsin oma klaasi ja asetasin selle laua äärele.
"See kukub maha," ütles ta.
"Just. Ma tahan, et sa selle maha lükkad."
"Et ma klaasi ära lõhun?"
Jah, et sa klaasi ära lõhud. Näiliselt lihtne liigutus, aga sellega seondub hirme, mida me kunagi lõpuni mõista ei suuda. On see siis nii vale lõhkuda üks odav klaas, kui me kõik oleme seda vahemalt korra elus nagunii tahtmatult teinud?
"Et ma klaasi ära lõhun?" kordas ta. "Miks?"
"Ma võin erinevaid põhjendusi tuua, " vastasin. "Aga tegelikult lihtsalt lõhkumise enese pärast."
"Kas sinu pärast?"
"Muidugi mitte."
Ta vaatas laua äärel seisvat klaasi tundes muret, et see võib kukkuda.
Sa ise ütleksid, et see on rituaalne katsumus, oleksin tahtnud öelda. See on keelatud. Klaase ei tehta meelega katki. Nii restoranis kui ka oma kodus vaatame ette, et klaasid ei jääks laua äärele.
/... /
Lükkasin lauda. Klaas värises, kuid ei kukkunud.
"Ettevaatust!" ütles ta vaistlikult.
"Lõhu see klaas ära," käisin ma peale.
Lõhu see klaas ära, mõtlesin endamisi. Sest see on sümboolne tegu. Püüa aru saada, et mina lõhkusin enda sees palju tähtsamaid asju kui üks klaas - ja mul on selle pärast hea meel. Vaata oma sisemist võitlust ja lõhu see klaas ära.
Sest meie vanemad õpestasid meile, et nii klaaside kui ka oma kehade eest tuleb hoolt kanda. Nad õpetasid, et lapsepõlvearmastsed ei vii kuhugi, et me ei tohi mehi preestriks saamise teelt kõrvale ahvatleda, et inimesed ei tee imesid ja et mitte keegi ei alusta teekonda, kui ta ei tea, kuhu ta läheb.
Palun tee see klaas katki ja vabasta meid kõigist neist neetud arusaamadest ja kinnismõtetest, et kõike peab saama seletada ja et tohib teha ainult seda, mille teised heaks kiidavad.
"Lõhu see klaas ära," palusin veelkord.
Ta vaatas mulle otse silma. Siis lasi käel aeglaselt üle laua klaasi juurde libiseda. Kiire liigutusega lükkas ta selle põrandale.
/... /
...Aga tema ei kuulanud. Ta oli püsti tõusnud, haaras mul juustest ja suudles mind.
Ka mina hoidsin teda juustest, kallistasin teda nii kõvasti, kui jaksasin, hammustasin tema huuli, tundsin tema keelt oma suus. Seda suudlust oli tulnud kaua oodata. See suudlus oli sündinud meie lapsepõlve jõgede ääres, siis, kui me armastuse tähendusest veel arugi ei saanud. See suudlus oli meie kasvades õhku hõljuma jäänud, reisinud medaljoni kujul läbi maailma, olnud peidus õpikuvirnade taga. See suudlus oli mitu korda kaduma läinud ja nüüd oli ta üles leitud."
"Korraga jättis ta auto seisma ja vaatas mulle otse silma.
Teisele silma vaadates ei ole võimalik valetada ega midagi varjata.
Ja iga naine, kellel on kas või natukene tundlikkust, oskab lugeda mehe silmist, kui too on armunud. Ükskõik, kui meeletu see ka ei tunduks või kui valel ajal ja vales kohas see armastus ka ei ilmuks. Kohe tulid mulle meelde punapäise tüdruku sõnad purskkaevu juures.
See ei saanud võimalik olla. Aga tõsi see ometi oli."
"Neitsi (Maarja) minu ees naeratas. Tal oleks olnud küllalt põhjust nutta - aga sellest hoolimata ta
naeratas.
"Räägi edasi, mis sa ütlema hakkasid.""
"Ja tal tuli maksta oma hind - ALGATUS. Sest naine maksab veel kõrgema hinna - ALISTUMISE.
Istusime tükk aega teineteisel käest kinni hoides. Lugesin tema silmist igivanu hirme, millega tõeline armastus meid proovile paneb. Lugesin sealt mälestust eelmise õhtu äraütlemisest, pikka aega, kui olime üksteisest eemal, kloostris veedetud aastaid, mil ta otsis maailma, kus selliseid asju ei juhtu.
Lugesin tema silmist neid tuhandeid kordi, mil ta sellest hetkest unistanud oli,kujutluspilte, mida ta mõttes meist maalinud oli, soengut ja riideid, mida tema unelmais kandsin. Oleksin tahtnud öelda: "jah", et ta on teretulnud, et minu süda on lahingu võitnud. Oleksin tahtnud talle öelda, kui väga ma teda armastan ja kuidas ma teda tol hetkel tahan.
Aga ma vaikisin endiselt. Jälgides justkui unes tema seesmist võitlust. Nägin, kuidas teda takistas "ei", mis ma olin talle öelnud, hirm mind kaotada, karmid sõnad, mida ta oma elu sarnastes olukordades varem kuulnud oli - sest meil kõigil on sääraseid kogemusi ja need jätavad meisse arme.
Tema silmad lõid hiilgama. Ma teadsin, et ta võidab kõik need tõkked.
Tõmbasin ühe käe vabaks, võtsin oma klaasi ja asetasin selle laua äärele.
"See kukub maha," ütles ta.
"Just. Ma tahan, et sa selle maha lükkad."
"Et ma klaasi ära lõhun?"
Jah, et sa klaasi ära lõhud. Näiliselt lihtne liigutus, aga sellega seondub hirme, mida me kunagi lõpuni mõista ei suuda. On see siis nii vale lõhkuda üks odav klaas, kui me kõik oleme seda vahemalt korra elus nagunii tahtmatult teinud?
"Et ma klaasi ära lõhun?" kordas ta. "Miks?"
"Ma võin erinevaid põhjendusi tuua, " vastasin. "Aga tegelikult lihtsalt lõhkumise enese pärast."
"Kas sinu pärast?"
"Muidugi mitte."
Ta vaatas laua äärel seisvat klaasi tundes muret, et see võib kukkuda.
Sa ise ütleksid, et see on rituaalne katsumus, oleksin tahtnud öelda. See on keelatud. Klaase ei tehta meelega katki. Nii restoranis kui ka oma kodus vaatame ette, et klaasid ei jääks laua äärele.
/... /
Lükkasin lauda. Klaas värises, kuid ei kukkunud.
"Ettevaatust!" ütles ta vaistlikult.
"Lõhu see klaas ära," käisin ma peale.
Lõhu see klaas ära, mõtlesin endamisi. Sest see on sümboolne tegu. Püüa aru saada, et mina lõhkusin enda sees palju tähtsamaid asju kui üks klaas - ja mul on selle pärast hea meel. Vaata oma sisemist võitlust ja lõhu see klaas ära.
Sest meie vanemad õpestasid meile, et nii klaaside kui ka oma kehade eest tuleb hoolt kanda. Nad õpetasid, et lapsepõlvearmastsed ei vii kuhugi, et me ei tohi mehi preestriks saamise teelt kõrvale ahvatleda, et inimesed ei tee imesid ja et mitte keegi ei alusta teekonda, kui ta ei tea, kuhu ta läheb.
Palun tee see klaas katki ja vabasta meid kõigist neist neetud arusaamadest ja kinnismõtetest, et kõike peab saama seletada ja et tohib teha ainult seda, mille teised heaks kiidavad.
"Lõhu see klaas ära," palusin veelkord.
Ta vaatas mulle otse silma. Siis lasi käel aeglaselt üle laua klaasi juurde libiseda. Kiire liigutusega lükkas ta selle põrandale.
/... /
...Aga tema ei kuulanud. Ta oli püsti tõusnud, haaras mul juustest ja suudles mind.
Ka mina hoidsin teda juustest, kallistasin teda nii kõvasti, kui jaksasin, hammustasin tema huuli, tundsin tema keelt oma suus. Seda suudlust oli tulnud kaua oodata. See suudlus oli sündinud meie lapsepõlve jõgede ääres, siis, kui me armastuse tähendusest veel arugi ei saanud. See suudlus oli meie kasvades õhku hõljuma jäänud, reisinud medaljoni kujul läbi maailma, olnud peidus õpikuvirnade taga. See suudlus oli mitu korda kaduma läinud ja nüüd oli ta üles leitud."
esmaspäev, 6. oktoober 2008
Tere hommikust!
Avad hommikul silmad, lükkad jalad voodist välja ja liigutad mõnudega varbaid. Mmm........
Meil on nüüd voodi ees vaip
Meil on nüüd voodi ees vaip
pühapäev, 5. oktoober 2008
Käisime jälle jõhvikal. Ma vist olen sõltuvuses.... või tsüklis:)
Kõik algas normaalselt. Ekslesin ringi Mustamäel, Männikul ja Lasnamäel ja korjasin oma inimesed kokku. Rikkusin meeletult liiklusreegleid. Täiesti blondiinilt (ma olen naturaalne hele). Tekkis isegi mõte lugeda liikluseeskirjadealast kirjandust.
Ühesõnaga täitsin kohust oma postil. Maanteel oli parem sõita. Sai pisut lõdvaks lasta oma pinges õlgu (by-the-way kas keegi mõnus inimene ei tahaks mind väheke läbikombata, loe masseerida).
Kui Aegviitu viiva tee 29 kilomeetril metsa keerata, tuleb imeilus liivatee, kus alati päike paistab. See on mu lemmik.
Läksime metsa. Kõik oli normaalsem kui tavaliselt st mul olid isegi püksid (!) jalas. Vedasin järelkäruga priimust ja sinna juurde kuuluvat kaasas. Pakitud oli suurepäraselt, aga kuna ma priimust korralikult tööle ei saanud, oli selle kola vedamine kergelt mõttetu. Nõrk.
Mul oli ikka veel tunne, et täidan kohust. Aga see hakkas vähehaaval järgi andma. Aiviga oli teepeal tore juttu ajada. Laudteelt vaatetorni juurest (ai-ai suvine matk tuleb meelde. igatsusega) läksime sisse. Jälle nautisin üksindust ja korjamist. Natukene kohusetäitmist sellest, et pidin õe-vendade järgi vaatama. Nad olid esimest korda päris rabas.
Päris lahedaks läks siis, kui Henri siiski otsustas laukasse vajuda (õigupoolest küll ühte järvekesse). Kuni vööni sisse ja märjaks. Minu mobiil ja auto võti olid tema käes. "Mul polnud ju taskuid", ütles blondiin (loe: mina). Teadsin algusest peale, et see oli lollus.
Läksime siis torni juurde tagasi. Murphy, murphy, murphy... siis olid muidugi parimad marjakohad nina ees, aga me ei saanud korjata. Kombineerisime Henrile midagi kuiva selga - minu püksid ja villsed sokid. Mina jäin siis üsna mini väele ja puuvillsed sukapüksid olid erepunased. Kadri tegi pilti ka. Kui ta mulle selle saadab, siis panen selle üles. See oli rabaskäigu laheduse tipp, sest enne ma tundsin end juba blondiinina, kuid nüüd muutis välimus selle terviklikuks. Inimene peab ikka välja nägema selline, kes ta on. Juhhuu! Lahe
Tagasi tulles tuli muidugi rammestus peale. Mul pea terve päeva pisut valutas ka. Kui koju jõudsin oli natuke paha olla, aga tööle. Kadri tegi mulle Silveri imejooki oma lisanditega (ärge mõelge kohe, et alkoholiga, elu on mitmekülgsem). Ja õhtu oli väga mõnus.
Nüüd tuleb kiidulaul Kadrile. Eks sellest saab ikka siis aru, kui hea asi/inimene/olukord hakkab kaduma, et see niivõrd hea on. Kui Kadri ära Indiasse läheb, siis jääb minu ellu ikkagi teatav tühi koht. Kadri on väga hea sõber. Eeskuju ka. Mehed, kes otsivad verinoori naisi, ei oska aimatagi, kui suur rikkus on küps naine. Noore naise eelis on see, et ta kohaneb sinu vajadustega ning õpib kergelt ära sinu harjumused, kuid küpsem naine saab teab juba ise ka, mida ta tahab. Tõeliselt. Temalt on palju rohkem saada, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja muud asjad ka. Mulle tundub, et Kadri praegu küpseb väga kiiresti. Ta laseb endas lahti palju rohkem kui varem. Mina olen pigem see noor ja rumal. Mul on ka omad tahtmised - hästi-hästi kindlad, aga ega ma vist tõeliselt ei tea, mis ma tahan. Mis sina arvad?
Kõik algas normaalselt. Ekslesin ringi Mustamäel, Männikul ja Lasnamäel ja korjasin oma inimesed kokku. Rikkusin meeletult liiklusreegleid. Täiesti blondiinilt (ma olen naturaalne hele). Tekkis isegi mõte lugeda liikluseeskirjadealast kirjandust.
Ühesõnaga täitsin kohust oma postil. Maanteel oli parem sõita. Sai pisut lõdvaks lasta oma pinges õlgu (by-the-way kas keegi mõnus inimene ei tahaks mind väheke läbikombata, loe masseerida).
Kui Aegviitu viiva tee 29 kilomeetril metsa keerata, tuleb imeilus liivatee, kus alati päike paistab. See on mu lemmik.
Läksime metsa. Kõik oli normaalsem kui tavaliselt st mul olid isegi püksid (!) jalas. Vedasin järelkäruga priimust ja sinna juurde kuuluvat kaasas. Pakitud oli suurepäraselt, aga kuna ma priimust korralikult tööle ei saanud, oli selle kola vedamine kergelt mõttetu. Nõrk.
Mul oli ikka veel tunne, et täidan kohust. Aga see hakkas vähehaaval järgi andma. Aiviga oli teepeal tore juttu ajada. Laudteelt vaatetorni juurest (ai-ai suvine matk tuleb meelde. igatsusega) läksime sisse. Jälle nautisin üksindust ja korjamist. Natukene kohusetäitmist sellest, et pidin õe-vendade järgi vaatama. Nad olid esimest korda päris rabas.
Päris lahedaks läks siis, kui Henri siiski otsustas laukasse vajuda (õigupoolest küll ühte järvekesse). Kuni vööni sisse ja märjaks. Minu mobiil ja auto võti olid tema käes. "Mul polnud ju taskuid", ütles blondiin (loe: mina). Teadsin algusest peale, et see oli lollus.
Läksime siis torni juurde tagasi. Murphy, murphy, murphy... siis olid muidugi parimad marjakohad nina ees, aga me ei saanud korjata. Kombineerisime Henrile midagi kuiva selga - minu püksid ja villsed sokid. Mina jäin siis üsna mini väele ja puuvillsed sukapüksid olid erepunased. Kadri tegi pilti ka. Kui ta mulle selle saadab, siis panen selle üles. See oli rabaskäigu laheduse tipp, sest enne ma tundsin end juba blondiinina, kuid nüüd muutis välimus selle terviklikuks. Inimene peab ikka välja nägema selline, kes ta on. Juhhuu! Lahe
Tagasi tulles tuli muidugi rammestus peale. Mul pea terve päeva pisut valutas ka. Kui koju jõudsin oli natuke paha olla, aga tööle. Kadri tegi mulle Silveri imejooki oma lisanditega (ärge mõelge kohe, et alkoholiga, elu on mitmekülgsem). Ja õhtu oli väga mõnus.
Nüüd tuleb kiidulaul Kadrile. Eks sellest saab ikka siis aru, kui hea asi/inimene/olukord hakkab kaduma, et see niivõrd hea on. Kui Kadri ära Indiasse läheb, siis jääb minu ellu ikkagi teatav tühi koht. Kadri on väga hea sõber. Eeskuju ka. Mehed, kes otsivad verinoori naisi, ei oska aimatagi, kui suur rikkus on küps naine. Noore naise eelis on see, et ta kohaneb sinu vajadustega ning õpib kergelt ära sinu harjumused, kuid küpsem naine saab teab juba ise ka, mida ta tahab. Tõeliselt. Temalt on palju rohkem saada, emotsionaalselt, intellektuaalselt ja muud asjad ka. Mulle tundub, et Kadri praegu küpseb väga kiiresti. Ta laseb endas lahti palju rohkem kui varem. Mina olen pigem see noor ja rumal. Mul on ka omad tahtmised - hästi-hästi kindlad, aga ega ma vist tõeliselt ei tea, mis ma tahan. Mis sina arvad?
reede, 3. oktoober 2008
Nüüd tuleb filosoofiat mis mühiseb...
Mul oli täna filosoofia kontrolltöö. Ma ÕPPISIN selleks (ennekuulmatu! tavaliselt loodan loomuliku intelligentsi peale). Lugesin siiski ainult seda, mis mind huvitas...ja see tekitas asjakaugeid, kuid huvitavaid mõtteid.
Mõtlesin meeste ja naisete vahelistest suhetest. Selleks tuli impulsse minu sõpradelt ka. Ja massöörilt. Ta ütles, et mul on palju hirme. Nüüd ma siis otsin neid ja mõtisklen, kas need on reaalsed.
Kui kellelegi end avada, on alati risk, et sind kasutatakse ära, jäätakse maha või mõistetakse valesti. Ma olen (eriti meesterahvastel) märganud hirmu end siduda. Nad on pigem valmis sind ära kasutama. Küllap siis tuleb ise ka käituda vastavalt. Ma ei taha loobuda avatusest ja usaldamisest, sest see on üks eemaldamatu osa minu olemusest. Vastupidi olen veendunud, et igas suhtes tuleb säilitada oma mina. Minu mina on minu flöödimäng, trennid, eksperimendid söömisega, vabadus kõigist ja kõigest eemalduda lühikesteks perioodideks, avameelne suhtlemine, laiendatud arusaam heast ja õigest (minu oma metafüüsika). Võib-olla homme on need asjad teised, kuid midagi alati on päris minu mitte meie. Kui ma mingi suhte tõttu sellest peaksin loobuma, siis olen ma kaotanud iseenda ja kui suhe lõppeb, on maailmalõpp.
Mõtlesin meeste ja naisete vahelistest suhetest. Selleks tuli impulsse minu sõpradelt ka. Ja massöörilt. Ta ütles, et mul on palju hirme. Nüüd ma siis otsin neid ja mõtisklen, kas need on reaalsed.
Kui kellelegi end avada, on alati risk, et sind kasutatakse ära, jäätakse maha või mõistetakse valesti. Ma olen (eriti meesterahvastel) märganud hirmu end siduda. Nad on pigem valmis sind ära kasutama. Küllap siis tuleb ise ka käituda vastavalt. Ma ei taha loobuda avatusest ja usaldamisest, sest see on üks eemaldamatu osa minu olemusest. Vastupidi olen veendunud, et igas suhtes tuleb säilitada oma mina. Minu mina on minu flöödimäng, trennid, eksperimendid söömisega, vabadus kõigist ja kõigest eemalduda lühikesteks perioodideks, avameelne suhtlemine, laiendatud arusaam heast ja õigest (minu oma metafüüsika). Võib-olla homme on need asjad teised, kuid midagi alati on päris minu mitte meie. Kui ma mingi suhte tõttu sellest peaksin loobuma, siis olen ma kaotanud iseenda ja kui suhe lõppeb, on maailmalõpp.
Tellimine:
Postitused (Atom)
