Mu süda laulab: Laula!
Marie Under
Mu süda tõukab: Liigu! Heidab hoone tupest
mind lendu noolena. Ning sööstumas
mu jalge tiibepaar ju tänavate valgusvahutavast kosest alla,
kesk lume kargeid tähekesi.
Mu süda hõiskab: vaata! Silme nupest
kuis õitseb vaatlusjanu valla.
Ja kõik, mis varjus ööstumas,
kõik saladused, avaks, kõik.
Mu süda karjub: kuula! Hümniks saamas vesi,
sümfooneks päiksehelid; laternate hõik
meelt teritab ning virgund kõrvu tähtisosin täidab.
Mu süda hõõgub: kiida! Tulivikerkaare
ta leegitsema üle linna läidab,
ja elutungi kõike hõlmav haare
see langeb üle võõra värava ning kõndijate ruttu,
see müüre tarretusse pärjatab. Kaet akna uttu
hing tervitades kummardab ning sulet uste poole.
Mu süda tuksub: haara! Julgelt tõstan käe,
käe-vasara. Ees lumetab mu elu marmorpanku.
Käed tõstan mõlemad, ja kui nad tõstan,
mu päeve pääle verev pitser vajub.
Mu süda käseb: joo! Ja nagu pilveranku
loob päike kuldseiks kujeks, vereks jää
ja pöörab talve, et see suvve hajub,
veel! nagu seeme ulatab end tuule hoole,
nii alandlikud tunnid roomavad mu ette:
tee meiega, mis tahad - vii meid ellu!
Meid kanna idutsema, kuhu kestad!
Saand õhtu minu silitada vaikseks lambaks,
tal kaela ümber köidan unelmate kellu.
Öölinnud taltsatena andmas end mu kätte
ja koidu kotkad nokivad mu üsast,
keskpäeva rusked lõvid - minu jalge pingiks.
Mu süda laulab: laula! Sõnu sööstab suhu!
Nad tikuvad mu sulge kogelusest, ürgsest kisast,
neid sipleb silpidena ärevuses: kuhu?
Neid ruugeb riimiks, kipub rütme ringiks,
neid reastub värssekooriks, andub vaikseks salmiks.
Neid purskab, loidab hümni tulisambaks.
Nad paluvad: sa valus vääna meie tähtiliikmeid, heida
neid murekuristikku, õhku rõõmuharjalt pilla,
et elu tuksuvas me veretavaiks valmiks:
me kivikesed tuleviku silla.
Nii võin ma tunnikõrbes igaviku rohtmaid leida.
Mu süda laulab: laula! Ja ma laulan.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar