Võõras

Rääkisime eile koolis pärast osakonnakontserti (kus mina ka mängisin) Mihkli ja flöödimängijatega nahaalsusest. Karina tähistas tordiga oma sünnipäeva.

Mihkel väljendas arvamust, et nahaalsus viib edasi. Eriti konkurentsis.
(Mis ta mõtles, on küsitav, aga ma arvan, ta nii mõtleb ka. "Kui mul ei ole midagi (tarka) öelda, siis.....ärge kuulake, mis ma räägin").
Maria aga ütles, et tema jaoks on tagasihoidlikkus voorus. Eriti kollektiivis.

Mina oma imelikkuses toetasin paari lausega nahaalsust (see ei tähenda üldsegi, et ma kollektiivis käituda ei oska). Inimene on ja jääb väärtuseks, aga mingil määral tuleb eraldada inimene ja karjäär, et neid siis vajalikul määral jälle ühendada.

Akadeemilises tobedalt hillitsetud õhkkonnas jäi nahaalsus kindlalt negatiivseks SÕNAks ja tagasihoidlikkus vooruseks. Esiteks on sisimas inimestel (vähemalt mõnel) teistsugune arvamus - kakskeelsus. Teiseks: mina tundsin end teistsuguse ja võõrana oma arvamusega, et kumbki ei ole ei positiivne ega negatiivne või on mõlemat sõltuvalt olukorrast.

Kas see on üllatav, et mul on selline arvamus? Minu jaoks on üllatav, et see mõne arvates nii ei ole.

Mõtlen nii "üle kere", aga minu käitumine ei erine väga teistmoodi mõtlejate omast. See on ka loomulik. See on minu vabadus (ilma vabaduseta ma ei saa elada!): ma luban endale käituda halvasti, aga ma ei tee seda, sest see ei ole mulle hea. Mina on oluline. Kui "halvasti käitumine" ükskord viiks mind edasi, siis ma käituks ka vastavalt. Kas see tundub ettearvamatu ja ohtlik? Ei ole.

Endas püüan ma hetkel arendada pigem nahaalsust, enesekindlust (et see väljenduks minu tegudes), julgust jne. Uskuge mind, ma ei muutu sellest halvemaks inimeseks, vaid paremaks. Minu mina hakkab rohkem väljapaistma ja see ei ole midagi halba, mida varjama peaks.

Uskumatult palju jõudu tuleb kasutada, et leida aega ENDALE s.o. mida mina tegelikult kõige rohkem teha tahan. Nahaalselt ei lähe loengusse, kuigi sa peaksid seal olema, nahaalselt ütled ära mängu, mis sulle pakutakse, kuid mis sind ei arenda, nahaalselt sead asjad tähtsuse järjekorda enese, mitte üldise arvamuse järgi, nahaalselt võtad aega puhata, kui rabelemine on mõttetu. See on kohusetunde ja tagasihoidlikkuse murdmine. Enese muutmine ei saagi olla kerge.

Muusikuna: kui ma mängin lugu ja sellesse oma mina ja oma musikaalsust sisse ei pane, siis ei ole see miski, mis rõõmu teeks ei mulle ega kuulajatele. See ei ole asi mida peaks tegema kohusetundest. Ma tajun, et minus on peidus palju mulle tundmatut, mis jääb esinemisnärvi, tehnika või eesmärgituse taha pidama (ei saa esineda esinemise pärast - eesmärke võib olla mitmeid: enese näitamine e kekkadivei, teistele rõõmu, vahelduse, ilu jne pakkumine, eneseületus vm). Ma ikkagit tahan olla muusik.