Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt.
Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt.
Vares mustatiivuline longus aiaväraval.
Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.
Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid,
end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid,
laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu -
Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.
Hõbetähti miljonid õhtutaeva tumesinas -
Kauges igatsusemaad! Muinasjutte tekib rinnas:
"Ükskord oli, ükskord oli!" nende paljuütlev algus,
meelde tuleb kõik, mis hää: lilled, laulud, soojus,
..................................................................valgus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Lumi? Ma sulan palavusest, ei midagi proosalist, paljas higi, ja pikad riided, ja suur kott.
Ja kas Sus on rohkem melanhoolia suve t"ailiku kadumise p"arat voi vaikne kargus? Ja luuletused, no toesti, t"udruk, Sul hing.
Nagu minooris lugu ei ole kurb, vaid ilus, on ka selle luuletusega. Minu meelest on seal nii ilusad kujundid, sõnade kõla on vähemalt sama tähtis kui sisu. Kusjuures neid ei saa kuidagi eraldada.
Luuletan... jah, millegi asjalikumaga ma praegu hakkama ei saa.
Postita kommentaar