Eile oli kammeransambli kontsert-arvestus. Peale esinemist või isegi kellegi teise kuulamist tekib mul alati suur tahtmine seda veel teha/ise teha. Ideed ja inspiratsioon, mida ma tahaks väljendada ja miks esineda ja mida tehniliselt parandada ja kuidas ja kellega, tekivad suure jõuga. See on parim muusikolemise juures. Esinemine on lühike hetk (kuigi laval olles ei tundu näiteks kaks minutit sugugi nii lühike aeg), mil on võimalik realiseerida seda, mida on ettevalmistatud pikka aega.
Tehnikaga ma seekord just ei hiilanud, aga õpetaja kiitis, et avasin ennast ja väljendasin oma ettekujutust. See, mida ma oma elus teen või kuidas arenen, on tihedalt seotud minu esinemisega(üheks mu probleemiks on see, et ma pealtnäha olen teistsugune, kui seest - see on ju segadusttekitav). Enamasti tulebki esialgne pisik enese muutmiseks minu eneseteostuse alalt - flöödimängust.
Ma tegelikult ise ei tundnud, et ma kuidagi eriliselt rohkem ennast väljendan, aga hea tunne oli küll. Enamasti ma mängingi nii (kui ma sellest rõõmu tunnen), aga võib-olla ma pole nii esinenud. Mul ei tulnud pähegi olla närvis - lugu väga palju koos läbimängitud ja noot ees, mis seal siis juhtuda saab? Kuulasin enne ja pärast teisi esinejaid, lavale minnes mõtlesin rohkem, kuidas ma tahan mängida ja kuidas Lauri (mängib klaverit) ennast tunneb, sest ta lõpetas just 20minutilise Brahmsi viiulisonaadi Mariaga. Päris väsitav ju. Ei, aga selle koha pealt läks meil hästi. Mõned alustamised olid väga lahus - üks või teine ei mallanud piisavalt oodata :) Muide, me mängisime Poulenki Sonaati flöödile ja klaverile. Ilus ja karakteriterohke lugu.
Flöödieksamiks jaanuaris moraal: lugu peab selge olema (u kuu aega on veel tehnika ja päheõppimise, tervikutunnetuse ja muusikalise mõtte läbitöötamiseks). Lugu peab enne esinemist mugavaks mängitud olema. Eesmärk ei ole ju ainult eksam sooritada, vaid oluline on ju, kuidas sooritada, et oleks "nagu päris". Mida ma tahan? Muusikuna. Nautida esinemist, mitte lihtsalt mängida palju-palju noote üksteise järel ja klaveriga koos. Kui solist teab, mida ta tahab, siis on ka saatjal hea mängida ja tal on võimalus anda oma panus nii, et lõpuks ei ole kumbki "tähtsam" kui teine.