Kuidas me hiirejahti pidasime

Vestlesin oma vanema vennaga ma ei mäleta enam millest. Järsku nägin silmanurgast kapi kõrgemalt riiulilt alla kukkumas midagi väikest ja kuulsin mikroskoopilist mürtsu. Vaatasime, mis oli ja selgus, et...hiir. Tavaliselt ei saja neid ju päise päeva ajal kapist alla.
Oli end vist uimaseks kukkunud, sest liigutas üsna aeglaselt - puges lihtsalt tooli jala taha. See polnud temast vist väga tark, sest toolijalg oli umbes kahe sentimeetrise läbimõõduga toru ja tema pea ja taguots paistsid mõlemalt poolt välja. Aga eks midagi on ikka parem kui mitte midagi.

Vend haaras kassi ja viskas ta hiire juurde. Kass oli aga rohkem pahane, et teda niimoodi segati ja ta ei märganudki paigalkössitavat hiirt ja jalutas pahuralt minema.

Ütlesin oma vennale, et võtku ta hiir sabapidi näppu ja viigu veega tünni - kui ma väike olin, siis isa tegi kord nii ja minul oli vaesest hiirest kahju, et aitasin ta kepiga toruotsakese peale. Püüdsin teda veel kohendada ja järgmise liigutusega ajasin ta jälle vette. Ta oli aga selleks ajaks nii läbi, et ei ujunud enam. Mul oli nii kurb. Praegu polnud meil muidugi sellist tünni kusagilt võtta.
Mu vend oli ka ettevaatlik, sest isa oli kunagi üritanud rotti käega võtta ja see oli teda rünnanud nii, et sõrmel on siiani tõsised armid. Aga hiired ei ole vist nii ohtlikud,...või on ikka. Igatahes kahtlane. Mina ütlestin, et nalja teed, hiir ei tee midagi ja võtsingi ta sabapidi kätte. Kus ma ta nüüd siis panen? Esialgu lihtsalt vaatasin, mis ta teeb. Aga ta hakkas akrobaatikat tegema: esialgu keeras pead igasse suunda, siis kasutas kõhulihaseid ja viimaks jõudis oma kreeka e-ga ohtlikult lähedale minu sõrmedele. Mul hakkas hõhe ja kiire ja paanika ning kiljatusega viskasin järgmisel hetkel looma maha. Pikade värk.
Hiirejaht hakkas otsast peale. Ta puges arvutilaua alla prakku ja meie kummastki küljest püüdes pendeldas ta pisut aega edasi tagasi. Ta oli vahepeal toibunud - igatahes liikus ta juba palju kiiremini ja teda polnud enam nii lihtne tabada. Otsisin ühe karbi, kuhu võiks ta pista, kuni ta õue viia või midagi muud teha. Aga hiireke kadus voodilinadehunniku vahele ja kuna seal seisavad ka telgid ja muu matkavarustus, siis nende eest ära tõstmine on aeganõudvam kui hiire liikumine.
Kätte me teda ei saanudki. Eks ta oli vist mürki söönud, et ta nii ebahiirelikult aeglaselt ja otsustavuseta liikus.
Meil oli aga tore püüda ja mõtlemis- ja naermisainet andis ta küll. Tuletas lapsepõlve meelde - koos mängimist ja maailmaavastamist. Nii tore, et mul on palju vendi-õdesid.