Kell juba 0.37, aga magama küll minna ei taha. Lugesin just Karl Londi suusablogi....kuidas seda nüüd hinnata? Aga eks see, et ma seda u poolteist tundi järjest lugesin on ise väga kõnekas. Kui ma graafikut tehes mööda lehekülgi libisen, siis jääb sealt midagi silma. Küll ta ikka reisib! Mul tugevneb ka tahtmine reisma minna - üldiselt olen olnud pikka aega arvamusel, et mul on Eestiski küllalt tegemist. Aga üksi ma ei lähe. See on kindel. Nii et, kes tuleb kaasa ja kuhu me lähme? (või siis teises järjekorras..., aga esimene mõtte on ikka õige :)
Inimesed on minu jaoks väga huvitavad. Kui ma näiteks võtan ette maalida või joonistada, siis ikka on pildil ka inimene (teine ei suuda loobuda näiteks päikesest pildi nurgas). Mulle meeldib otse inimese endaga rääkida, mitte kätteõpitud fraaside või keegi-teine-olla-püüdmisega. Selleks sobib reisimine ju suurepäraselt. Kaua sa ikka teatrit suudad teha, kui päevad läbi pead-jalad koos elada.
Turismireisid mulle muidugi ei meeldi. Ma tahaks ikka ise otsustada, mida teha või kuhu minna. Reisikaaslastega arvestamine on hoopis teine asi, kui mingitest tobedatest kellaaegadest kinni pidamine ja pidev muretsemine, et sa kuhugi maha ei jää. Mulle on see üsna pingutav ja sugugi mitte nauditav. Pealegi mul on vaja aeg-ajalt üksi ka olla. Lihtsalt kuhugi nädalaks randa pleegitama sõitmine ei ole veel kindlasti minu rida, aga võib-olla ma õpin kunagi seda ka nautima - kohvikus teed juba ju joon :)
Ilusa looduse vastu on mul ka nõrkus. Ja pilli võtaksin ka kaasa. Vist. Ega mul ei ole plaani kellelegi närvidele käia ja on oht sellest ilma jääda.