THE karjatus on praeguses olukorras vist ootamatu.
Harjutasin eile jälle flööti üle mõne päeva - vahepeal tegin muid kooliasju tihedas kontsentratsioonis. Tänu Luisa Sello meistrikursusele teadsin konkreetsemalt, kuidas mida teha s.t. realiseerisin kõrvalekaldumata ja kiiresti parima, mille oli andnud eelnev harjutamiskogemus, sest teadsin neid asju ka varem, kuid ei eristanud nii täpselt õiget valest. Niisiis...
Mängida oli hea, ütleks lihtne, kerge, kõlav, täpne, mõttega ja muud parimad omadused. Kõlas nagu päris!!!
Lastes küünarvarred alla vabalt rippu, kadus randmetest pinge, mille PUUDUMIST ma märkasin, kuna selle olemasolu oli avastamatu. See vabastas sõrmede liikumise, nii et need liikusid nagu väga headel mängijatel, keda olen jälginud, näiteks Renate Greiss-Armini juures. Varem nägin, et on teistmoodi, aga kuidas seda saavutada ei teadnud. Juhhuu!!!! Esimene karjatus.
Suudimi puhul lükkasin lõua ette, nii et huuled on ühekaugusel ees ja alumine huul on vaba - täiesti - ning ülemine vastavalt vajadusele. Tooni juures on kõige olulisem õhutoetus. Selle tekkimiseks tuleb seista sirgelt ja jälgida, et rüht ei kao ka väljahingamisel - nii tekib vajalik pinge, mida on võimalik kiiresti vabastada. Alaseljast tunned ja reguleerid pinget, ei kasuta selleks suukoobast ja kurku - need peavad olema vabad muudeks väljendusvahenditeks nagu tämber, intonatsioon. Õnnestus!!! Teine karjatus.
Tehniline külg on tihedalt seotud muusikalisega. Tundub, et esimese puudulikkus tihti segab teist. Samas saab teise abiga arendada esimest(!!!). Antud juhul tundsin puudust muusikalisest ettekujusest (varem oli tehnilisega nii palju tegemist, et muusikaline külg jäi üheülbaliseks või lihtsakoeliseks. See on viga) - peaks kuulama erinevaid häid mängijaid, sest esiteks on vaja täpselt teada, mida sa tahad teha ja alles siis saab hakata kavatsust teostama. Aeg-ajalt tuleks endale meelde tuletada, et akadeemiline koolis mängitav muusika on sama elav ja loomingulist esitust nõudev kui meie Olde improvisatsioonid. Järgmise semestri võtmesõnaks on minu puhul loogiliselt kujunenud KUULAMINE. Seda väga mitmes tähenduses. Kolmas karjatus ja nälg.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Kena. Aega on läinud mööda ja vahepeal olen avastanud mõndagi huvitavat. Näiteks, et hingamine õigesti tööle hakkaks, peavad kõhulihased olema lõdvestunud asendis. Pool- või täielik lootosasend või seista nii, et selgroolülid asetuksid üksteise peale nagu kohvitassid. Alaselg peab olema piisavalt nõgus, kuigi seistes tuleb minul teha hoopis vastupidist liigutust - keerata puusad ette. Mõnusalt maapeal-tunne, intonatsioon ei kipu kõrgeks ja olemine võimalikult vaba.
Põhiküsimus praegu puudutab siiski kuulamist (et ei mängiks lihtsalt noote maha) ja nautimist (mis mulle meeldib, meeldib teistelegi ja kui ei meeldi, siis on minuga ikka kõik hästi - ma olen veendunud, et paremaks läheb asi kindlasti).
Tahaks uurida, õppida, mängida, džässi (ka beat-boxi ja muud). Improviseerida ja vallata pilli - oma pilli, ristflööti. Vot, selline plaan.
Postita kommentaar