Ma olen viimasel ajal nii vinguvaid ja irisevaid noote välja laskma hakanud. Võib-olla peaks positiivseks (!) hakkama :) Polina soovitas lihtsalt hakata positiivselt mõtlema - noh, lihtsalt võtta kätte ja... Aga selles natuke asi ongi, et mul ei ole energiat seda teha. Ma nagu ei taha midagi teha. Aga mitte-midagi-tegemine on minu jaoks iseenesest väljakutse.
Vahest see meeleolumuutus tuleb paarist heast asjast, mis mind võib-olla ees ootavad. Esiteks tegi Johanna mind rõõmsaks. (Jajah, ta oli lihtsalt Johanna, aga sellest piisas täiesti). Teiseks tegi Johanna jälle mind rõõmsamaks sellega, et ütles Pärnumaal olevat üks maja, kuhu saaks võib-olla minna ja mõtelda ja teha seda mida tahad ja ennast positiivselt laadada. Tegelikult ma päris üksi mina ei tahagi, aga kes muga ikka kaasa tuleb. Hea meelega läheks teisel ja tuleks u viiendal (järsku Kadri tuleks, aga see on päris kahtlane, sest ta just "äraolemast tuleb sellal, kui teised tööd rabasid", aga see ei olnud ka vahest ainult puhkus-lebo). Äge! pisut kõhe on ka, aga oleks ka halb, kui ma midagi ei tunneks. Ma loodan, et õnnestub.
Kolmandaks ma otsustasin, et peale tänast esinemist, ma mõnda aega oma eksamilugusid ei mängi. Maarja rääkis õppimisest + unustamisest = muusikuks saamisest. See on ka see, ainult väiksemas mõõdus. Ma ei oska nende lugudega enam midagi öelda - ei ole ettekujutust, kuidas need peaks kõlama. Sellepärast oleks vaja distantsi. Kuulamine oleks siinkohal jälle oluline märksõna. Kuulata tahaks igasugust muusikat laias valikus. Jah, enne kui ma kuhugi irduda saan, peaks välja mõtlema, mida ma siis teha tahan. Või mis ma arvan, et teha tahan.