Ilm on sombune ja ootamatud vihmavalingud vahelduvad tuhmi päikesepaistega. Metsa lagendiku serva ääristab uduloor. Õhk on sügiseselt jahe ja hooti paisub külm tuul.

Hõredate puude vahel kohendavad relvi kaks rüütlit. Nad valmistuvad võitluseks. Üks neist on valge nagu lootus ja potentsiaal, sinine nagu vabadus ning iseteadvus ja kuldne nagu rahulik ja soe õnn, millele jaheda raua läige lisab aimdust vahedast tarkusest ja tahtekindlusest. Teine tantsiskleb purpurpunasena tulisel ratsul, temast hoovab vastupandamatut energiat, mis ümbritseb teda tulise hõõgusena. Temas on kirge ja tormakust, kuid kui palju vastupidavust, ei tea, sest ta on nagu tuli, mis kord suudab hävitada kõik enese ümber, kuid hiljem kustub iseenesest, et varsti jälle süttida uuest inspiratsioonist.

Varjatud vastuseisu aeg on möödas. Külm sõda on läbi! Relvadele!