SOODSAMAD TUULED

Tõusime juba 7.30, mõlemal jubedad padjanäod ees. Sõime hommikulauas kõhud korralikult täis, kuigi nii vara peale tõusmist ei ole õiget isu. Sõitsime metrooga linna (sellele kulutasime oma allahindluse hostelist ;) ja asusime klasse jahtima. Ei saanud broneerida kas tundi hilisemaks, aga selle eest saime klassi (MITTE KAJAVA) umbes kolmeks tunniks. Tore! Kui õhtul veel midagi saab, siis on korras ja päris hästi. Aga tegemist on reedese päevaga, nii et see on igal juhul hõredam päev. Tahaks vaadata, mis toimub esmaspäeval ja teisipäeval, mille kohta öeldi, et need on harjutamiseks keerulisemad päevad.
Harjutades tuleb jälle välja, et olen väga väsinud, aga mängida tahad ikka – selleks ma ju tulin. Kui omale kodu saame (esmaspäeval kindlasti otsustame), siis tahan ennast kindlasti välja puhata.

Kella üheks olime Antonioga keskväljakul purskaevu juures – neutraalsel pinnal – kokkusaamise leppinud. Kumbki osapool oli ette otsustanud mitte järgi anda – see paistis selgelt ka Antonio näost. Jutt algas muidugi viisakalt ja üritasime seletada oma arusaamist õiglusest. Enne nõudis Antonio meilt nii deposiiti kui kuu üüri, nüüd, kuna ta oli juba leidmas kedagi meie asemele poole kuu pealt, siis tahtis ta ainult kuu üüri. Me seletasime pikalt laialt ja kordasime ennast pidevalt, et Evelyn sõidab järgmine nädal ära ja minul on juba oma korter. Me lausa pakkusime talle 30 eurot, aga ta ei võtnud seda vastu. „Ega see pole hotell!“ Me ütlesime, et meil ei ole rohkem raha ja on absurdsus nõuda meilt terve kuu üüri nelja öö eest. Antonio jäi kindlaks endale, et me olevat lubanud ja pole tema asi, et meie olukord muutus. Oli näha, et ta katsub meid lihtsalt hirmutada. See polevat tema mure, kust me raha saame – laenaku me, kas või kodustelt. Ta üritas ka seda minu probleemiks tembeldada, aga see ei lähe kindlasti läbi. Antonio tundis end ka ebamugavalt, sest ta ei valda inglise keelt väga hästi. Evelynil on keel vabalt suus ja kuna olime kahekesi, siis võisime üksteist toetada. Ta hakkas vahepeal meile itaalia keeles seletama, aga tegime näo, et ei saa sellest ühtki sõna aru. Selle peale arutasime asja omavahel eesti keeles ja see viis teda veel rohkem endast välja. Ta ei maininud kordagi politseid, aga me poleks ka seda kartnud, sest tahtsime ju maksta selle eest, mida kasutasime. Seletasime ja sõnelesime ja muutusime järjest emotsionaalsemaks. Kuna me kusagile välja ei jõudnud, siis lõpuks ütlesime juba päris pahasena, et ei luba talle mitte midagi (seda muidugi jälle mitu korda nagu me kõiki lauseid kordasime) ja marssisime lihtsalt minema. Antonio hüüdis meile ähvardavalt järgi, et ta teab, kus koolis me käime, aga so what?

Kell kaks pidime saama ühe korteripakkujaga kokku. Leidsin selle kuulutuse, kui ükskord Evelyni tunni ajal üksi netis tuulasin. Millesgipärast hakkas see mulle nii silma, et ma kohe helistasin ja tänaseks kokkusaamise leppisin. Tegin seda rohkem sisetunde ajel, aga näib, et väga hea, et seda usaldasin. Otsisime Coppetta tänavat, aga mõtetes tegelesime endiselt Antonioga. Leidsime tänava ja maja, kuid nad hilinesid väga itaallaslikult. Siin peab tõsiselt arvestama, et miskit pole võimalik kätte saada kohe. See oli üks kena noor paar, kes, tuli välja, pidid 5. detsembril abielluma. Nad pakkusid noormehe lapsepõlvekorterit, kus ta oli noorena päevade viisi klaverit mänginud, nii et meie mure harjutamise kohta leidis selge lahenduse. Korter oli VÄGA ilus, suur, täielikult komplekteeritud (iga viimase kui nõu ja voodilinani), seal tehakse remont just ära, pesumasin, inernet on sees... Hind on pisut kokkuleppimise asi, aga 350 kahene (suur!!!) tuba privaatse rõduga, kuigi küte ja vesi pole sees, on väga vähe. Kui saame leppida 400 kahe peale, siis maksame selle ilu ja luksuse eest vähem, kui Antonio juures hirmsa pugeriku eest. Korteris on kaks vannituba (pesumasin, vann, duššikabiin, ühel ka aken) ja avar köök ja neli ühest tuba. Meie tuba oleks muust korterist eraldatud köögiga, nii et harjutamine võiks teisi üsna vähe segada. Nad tahavad leida sinna kõik tüdrukud. Odavam toidupood on väga ligidal ja kuna see ei asu vanalinnas, vaid selle lähedal, siis on hoone modernne ja vaade on päris ok. Suvel, kui päike paistab, siis on eriti kena. SUPER! Teist sellist pakkumist me kindlasti ei leia. Olime esimesed tahtjad ja tundus, et nad hea meelega annaks selle toa meile. Ütleme oma otsuse siiski esmaspäeval, sest Evelyn ei ole veel 100% kindel, kas ta jääb...

Peale seda läksime Piazza Morlaccisse Chrisiga kokku saama, et tema kallist, kuid „väga head“ korterit vaadata. Ootasime omaniku järel päris pikka aega (kokku tund) enne, kui saime lõpuks võtmed ajapuudusel meile usaldati (itaalias peab aega ja kannatust olema). Sel ajal pakkus Chris meile ka tööd oma kohviku juures. Me rääkisime, et hea meelega mängiksime seal pilli. See mõte meeldis talle, aga muusikutele makstakse ainult siis, kui toome rahvast sisse. Eks see mõte tuleks edaspidi täpsemalt läbi mõelda ja mõned pillid (nt jembe) muretseda/laenata või leida muid ansamblikaaslasi. Teine variant on päevas tunnike reklaamflaiereid jagada ja teenida sellega 5 eurot, aga samas kaks korda päevas söögi. Võib mõelda ja katsetadagi... Aga see Chris on paras ettevõtja ja libeda jutuga - seda peab meeles pidama :)
Tema korter oli vast kapitaalremonditud ja täiesti sisustamata, elektritki polnud sees. Sisse saaks kolida alles detsembri alguses, vist. Sel oli jällegi vaade vastu majaseina nagu kesklinnas kombeks. Ja hind, meenutame, oli krõbe. Teadsime, et seda kindlasti ei võta, aga ei saanud kohe ära öelda, vaid lubasime mõelda ja esmaspäeval kindlasti otsustada. Temaga ei tasu suhteid rikkuda, sest tööd võiks ta meile siiski pakkuda. (Me arvestame terve päev kõiksuguseid asju, ärge imestage, kalkuleerime, kaalume, mõtleme üht ja teist pidi iga asja häid ja halbu külgi, see ongi eriline elukooli õppetund – ma võin vist ennast juba keskmiselt kogenud korteriüürijaks nimetada, kuigi ise pole siiani ühtki üürinud ;).

Nüüd siirdusime jälle paariks tunniks kooli harjutama. Klassid on ikka enam-vähem, sest isegi summutatud klassides kajab päris palju. Võib-olla on sel ka häid külgi, võib-olla... näiteks tuleb tehniliselt selgelt mängida, et arusaadav oleks. Sõrmevahetusi ja pianot on raske kuulata (vahest on kodus parem – korteris) ja Evelyni häirib muudest klassidest tulev müra. Mina seda ei karda, sest TMKK b-majas olin sellega aastaid tagasi pidanud harjuma, need kostsid ka väga läbi. Väsinud endiselt.
Nüüd jälle tagasi kohvikusse internetti. Seal pakuti 5 euro eest buffeed ehk üks jook ja söö head paremat nii palju, kui jaksad. See pidi siin iga reede ja esmaspäev olema. Võtsime punast pokaali veini (esimene kord siin ja väga hea oli). Rahvast kogunes baaritäis ja muusika oli väga vali. Ei kuulnud üldse, et skype oli helisenud. Ega rääkida poleks ka saanud. Mailid loetud, Andreale ja Chrisile ciao! ja enne üheksat veel minimetroole, sest hostelisse jala on väga pikk maa. Teadsime, et u 21 minimetroo lõpetab. Kasutasime üht piletit. Ei tea, kas on oht ka vahele jääda...? Vist mitte oluline risk.

Õhtul saatis Antonio sõnumi: ta leidis pooleks kuuks üürilise, toogu metalle raha, mis me lubasime. Lubasime!?!?! Nüüd ei maksa me talle enam üldse midagi, kui ta õigel ajal ei märganud meid viisakalt kohelda. Loodku ainult, et me temaga kokku saame või üldse midagi vastame.
Sukeldusin dušši alla pead pesema ja maandusin oma voodile blogikroonikat kirjutama. Jõudsingi järjele :D Kell juba päris palju, nii et lõpetan. Head ööd kõigile!