....üritasin ühe päevaga hakkama saada. Ja nüüd olengi surmväsinud. Tegin järjest ja intensiivselt, keeldusin toast välja minema isegi konteinerisse (selline merekonteiner on mei hoovis kuuri eest) plastkastide järgi minemast. Väiksemad on muidugi ka naljanumbrid - istuvad kõrval, loevad raamatut, on pealtvaatajaks nagu teised inimesed telepurgi ees ja siis küsivad poolpahaselt (järjekordne süüdimatu-lapselik pirn, nagu neid varemgi on esinenud): miks see kolimine küll nii palju aega võtab...? Eh, lööks siis ise käed külge või midagi.
Eks nad tegelikult tegid ka, aga kuna meie arusaamine puhtusest erineb umbes sama palju kui punane rohelisest, siis mul tuleb kõik ikka ise üle teha. Eks nad seni ole ise koristanud ja ma olen muidugi viimase seitsme aasta jooksul sellest toast heaga eemale hoidnud. See käib umbes nii... Kui oled väiksemad suure veenmisega põrandat pühkima pesema pannud ja peaaegu et (terve teoreemi) tõestanud, et toolid ja väikesed sahtliblokid tuleks ka eest ära eemale tõmmata ja siis selle kõik ise üle teinud, siis jõuad ringiga voodini, kus nüüd magama hakkad. Esimene mõte on, et tõmbaks õige madratsi veidi tolmuimejaga juhuslikust prahist puhtamaks, siis tundub, et igasugustesse pragudesse peaks põhjalikumalt pugema, lõpuks tõstad madratsi üldse välja ja korjad riburadapidi kõik põhjalauad ära ning puistad uskumatult kobeda prahihunniku mitmekordselt vastpühitud-pestud põrandale. Õnneks on uut mustust palju kergem kätte saada.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar