... alustada

Miks on vahel nii raske teha seda, mis endale hea on. See pole ainult harjutama motiveerimises nii, vaid ka näiteks teistel inimestel, kes ütlevad, et nad tunnevad end trenni tehes ja peale seda väga hästi, aga enamasti ei suuda sellega alustada. Kuidas kõrvaldada toimimiste küljest müüdid, mis tegelikult takistavad? Vahel härib, et seda PEAB tegema, siis et seda peab IGA PÄEV tegema. Siis on vahe selles, kas ma teen ENDA motivatsioonist ja seda, mis mulle meeldib (pealtnäha eristamatu, aga vahe on suur) või selleks, et keegi minuga rahul oleks. '

Kui ma ütlen, et mulle suures plaanis meeldib flööti harjutada ja järgi mõeldes meeldivad mulle selle kõik komponendid, siis peaks see mulle ka igas hetkes ja väikestes osades meeldima. Aga millest tekib siis tõrge? Miski muu segab, viib mõtted eemale. Ühest küljest ei tasu muretseda selle üle, mis hetkes mind ei ohusta, isegi ei saa mind kuidagi puudutada.

Muidugi tuleb mõningate seikade, juhtumiste, olukordade üle järgi mõelda. Mõnikord võtta aeg maha ja tegeleda intensiivselt ainult sellega. Näiteks kakskümmend minutit on väga pikk aeg. Mitte piirata, mitte katta seda asendustegevusega.

Teisest küljest mõista, mis olen mina. Enamik asju puudutab mind minu suhtumisena. Muuta või arvestada. Mulle meeldiva idee kohaselt ei peaks ju flöödimängu endast eraldama ja nii võiksin oma tunded/mõtted muusikasse mängida. Igasugusel looval viisil. See on minu isiklik asi, aga kõik ehe meeldib ka kõrvaltvaatajale. Milline vahe väljendiga "kivisse raiuma"! Muusikasse mängimine on võrratult hetkelisem ja paindlikum. Aga seda teraapiat mul ongi vaja.

Ei peaks piirama... Praegu ma avastan seda valikuvõimalust. Milleni on võimalik jõuda? Kaoseni? Segaduseni? Või lähemale iseendale ja oma tahtmistele, õnnelikolemisele. Mõni hetk on see juba päris hästi õnnestunud: tunnen ennast kergelt, vabalt ja aktiivselt, sukeldun kirega oma tegemistesse (mis paljud on individuaalsed), kuna tekib kindlus, et see, mida tahaksin teha ei kao kohustuste mäe taha, vaid võin iga hetk leida aega, siis on palju lihtsam psühholoogilise takistuseta võtta käsile see, mida peab tegema. Kõik toimimised on meeldivad, jagavad üksteisele sära, on rahulolevad ja tulemuslikud. Küsimus on selles, millises nihkes elada.