V aimustus!

Fotograafiavaimustus. Tundub, et ma olen end sellesse sisse keeranud. Aga ma olen muidugi kõrvuni rahul. Kas teie teate, kui valged on kevadpäevad tegelikult? Tõusta koos päikesega ja jalutada väljas varem kui enamik inimesi nina välja pistab. Või siis tajuda erinevust nendest, kes sel kellaajal tööle peavad ruttama. Ükspäev ma siiralt imestasin, et kell kuus juba päike loojuma hakkas - kas meil polegi veel suvi oma pikkade valgete õhtutega. Hommikud on ju nii heledad.

Fotoaparaadist jäävad järelnähuna ette "prillid". Mitu päeva sulgedes silmad näen säravaid veekristalle ja imelist valgust. Teise asjana jätkab pilk järjest kaunite kaadrite otsimist ja nii märkan ma palju rohkem ilu enda ümber. Ilu annab energiat.

Olen senini avastanud vaid päikesetõusu. Mulle sobib hommikune tegutsemine. Siis väljapuhanuna olen rahulik-energiline ja maailm on nii selge. Rahuliku ent jõudsa tegutsemise aeg. Päikeseloojang on aga palju värvilisem.

Loojang, mida eile nägin oli võimas. Millised soojad värvid ja pilvekiud! Eriti peale päikese kadumist. Eh, ma ei näita sellest ühtki pilti sel lihtsal põhjusel, et ma ei saanud neid teha. Aga selle üle ei peaks kurvastama, sest looduse ilu ei saa ju kunagi otsa.

Mulle meeldib pildistamise protsess ise. Mulle meeldib, et võin sellesse sukelduda oma põhjalikkuse ja kirega. Ja mulle meeldib, et see paneb mind tegema innuga asju, mis kohustusena oleksid kohutavad (vara tõusmine!), pakub vaheldust ja toob mind võimaluste juurde, mis muidu jääksid kasutamata. Nii on mul nagu rohkem põhjust jalutada ja nautida. Muidu ei leiaks selleks aega. Tahaksin leida ja tuua enda ellu asju, mida nii väga tahaksin teha. Mitte lihtsalt, et tahan - mõistusega, vaid tundega, et sel hetkel olen oma eluga väga-väga rahul.