Tahaksin tsiteerida inimese loomise müüti Ishmaeli tõlgenduses (kuigi ma arvan, et sellel on tõsisem teaduslik põhi all). Ma teadsin varem, et Aadam tähendab inimkonda, aga sealt sain ma teada oma nime tähenduse heebrea keeles...

"Kui jumalad nägid, et Aadam hakkab ellu ärkama, ütlesid nad üksteisele: "Nüüd on maailmas olevus, kes on nii meie endi moodi, et võiks peaaegu olla üks meie seast. Milline eluiga ja milline saatus tuleks meil talle sepistada?"
Üks jumal ütles: "Ta on nii ilus, las ta elab sama kaua kui see planeet. Hoolitsegem tema eest, kuniks ta veel laps on, samamoodi, nagu me kõigi teiste eest siin aias hoolt kanname, et ta meie kätes elamise mõnu nautida saaks. Aga kui ta noorukiks kasvab, siis hakkab ta kindlasti taipama, et ta on võimeline palju rohkemaks, kui teised elajad, ning muutub meie hoole all rahutuks. Kas siis on õige aeg ta juhtida selle teise puu juurde meie aias, elupuu juurde?"
Üks teine jumal vastas: "Kui me Aadama nagu lapse elupuu juurde viime, enne kui ta seda ise otsima on taibanud hakata, jääb ta ilma tähtsast katsumusest elus, mille kaudu ta õpiks olulist tarkust ja saaks teada omaenda südidusest. Hoolitseme tema eest, seda vajab ta lapsepõlves, ja võimaldame talle otsinguid, mida ta vajab noorukina. Teeme elupuu otsimisest tema noorukiea suure ülesande. Niimoodi avastab ta ise,kuidas tal on võimalik elada sama kaua, kuielab see planeet."
Teised jäid selle plaaniga nõusse, kuid üks jumal ütles: "Me peame arvesse võtma, et Aadama otsingud võivad kujuneda pikaks ja vaevarikkaks. Noored on kannatamatud, kui ta elupuud paari tuhande aastaga üles ei leia, võib ta meeleheitesse langeda. Kui peaks nii minema, võib tal tekkida kiusatus elupuu asemel hea ja kurja tundmise puust süüa."
"Rumalus," vastasid teised. "Sa tead küll, et hea ja kurja tundmise puu toidab üksnes jumalaid. Aadamat kosutab see sama vähe, kui rohi, mida härjad söövad. Kui ta selle ka suhu paneks ja alla neelaks, käiks see tema kehast läbi, ilma ei sellest mingit tulu tõuseks. Sa ei mõtle ju ometi, et ta saaks sellest puust süües kätte meie tarkuse?"
"Muidugi mitte, " ütles jumal vastu. "Oht ei ole mitte selles, et ta võiks meie tarkuse saada, vaid selles, et ta võib hakata arvama, et tal see tarkus on. Võib juhtuda, et ta maitseb puu viljast ja ütleb siis endamisi: "Ma olen jumalate puust söönud ja nõnda tean ma nüüd niisama hästi kui jumalad, kuidas maailma valitseda. Ma võin teha kõike, mis mulle õige tundub.""
"See on ju absurdne," ütlesid teised jumalad. "Kuidas saaks Aadam millegi nii rumala peale tulla, et tal on see tarkus, mis lubab meil maailma valitseda ja alati õigesti toimida? Mitte ükski meie olenditest ei saa iialgi valitseda tarkust, mis ütleb, kes peab elama, kes surema. See tarkus kuulub ainult ja üksnes meile, ja kui Aadama teadmised peaksid ka kuni selle universumi loojakuni vahetpidamata kasvama, ei jõuaks ta sellele sammugi lähemale, kui ta praegu on."
Aga küsimuse tõstatanud jumal ei lasknud end veenda: "Kui juhtub, et Aadam meie puust sööb," kinnitas ta, "ei oska keegi öelda, milliste pettekujutluste ohvriks ta võib langeda. Ta ei tea ju, kuidas asjad tegelikult on, ja ütleb ehk endamisi: "Teod, mis minu meelest on õigustatud, on head, ja teod, mis minu meelest on õigustamatud, on halvad.""
Aga teised naersid ja ütlesid: "See ei ole ju mingi hea ja kurja tundmise tarkus."
"Loomulikult mitte," vastas murelik, "aga kust võib Aadam seda teada?"
Teised kehitasid õlgu. "Võib-olla päris lapsena oleks Aadam võimeline kujutlema, et ta on küllalt tark, et maailma valitseda, aga mis sellest? Täisikka jõudes kasvab ta sellest rumalast ja ülbest mõttest nagunii välja."
"Jaa," ütles murelik, "aga kui teda valdab nii rumal ja ülbe mõte, kas Aadam siis üldse elabki täisealiseks saamiseni? Arvates,et ta on meietaoline võib ta ükskõik millega hakkama saada. Ta võib oma ülbuses aias ringi vaadata ja öelda: "Kõik on valesti. Miks peaksin ma jagama elutuld kõigi nende elajatega? Näe, kuidas hundid ja lõvid ja rebased võtavad ulukeid, mis ma ise võiksin süüa. See on kurjast. Ma tapan kõik need elajad - see on hea tegu. Ja näe, kuidas jänesed ja rohutirtsud ja varblased võtavad maa vilju, mis ma ise võiksin süüa. See on kurjast. Ma tapan kõik need elajad - ja see on hea tegu. Ja näe, jumalad on seadnud minu kasvule piirid nagu kõigi kasvule. See on kurjast. Ma tahan kasvada lõputult, haarata endasse kogu elutule, mis siin aias loidab - see oleks hea." Öelge mulle - kui nii peaks minema, kaua oleks siis Aadamal elu, enne kui ta kogu planeedi jõuab nahaka panna?"
"Kui nii peaks minema," ütlesid teised, "paneb Aadam terve planeedi nahka üheainsa päevaga ja lõpuks ka iseenda."
"Täpselt," vastas jumal, "välja arvatud juhul, kui tal õnnestub oma planeedilt minema pääseda. Sel juhul paneb ta nahka terve universumi nagu algul oma planeedi. Aga isegi sellisel juhul hävitab ta lõpuks paratamatult ka iseenda, sest kui miski lõputult kasvab,ei saa kuidagi teisiti minna."
"Kahtlemata oleks see Aadamale hirmus ots," ütles keegi jumalate seast. "Aga kas ei või ka juhtuda, et ta jõuab sinnasamasse välja isegi siis, kui ta hea ja kurja tundmise puust ei söö? Kas ei või juhtuda, et kasvu- ja suuruseiha ahvatleb teda elutuld enda kätte haarama isegi siis, kui ta ei kannata pettekujutluse all, et see kõik on hea?"
"Võib küll," nõustusid teised. "Aga milliste tulemistega? Temast saaks lindprii kurjategija, elude röövija ja kõigi ümberkaudsete olendite mõrtsukas. Ilma pettekujutluseta, et temateod on head - ning et järelikult tuleb neid iga hinna eest jätkata -, väsitaks lindpriina elamine ta peagi ära. Küllap midagi niisugust Aadama elupuu poole pürgimise jooksul juhtub. Aga kui ta on maitsnud hea ja kurja tundmise puust, heidab ta väsimusemõtted kõrvale. Ta ütleb: "Mis sellest, et kõige elava mõrtsuka roll mind väsitab? Ma tunnen head ja kurja ja see, kuidas ma elan on hea. Järelikult ma pean niimoodi elama, isegi kui ma tunnen, et olen surmani väsinud, isegi kui ma hävitan maailma või iseenesegi. Jumalad seadsid maailma aluseks seaduse, millest kõik peavad kinni pidama, aga see ei saa kehtida minu kohta - mina olen ju nendega võrdne. Mina elan väljaspool nende seadust ja elan lõpmatuseni. Kõik piirangud on kurjast. Ma varastan jumalate käest elutule ning teen suureks lõkke, mis toidab minu kasvu, ja see on hea. Ma hävitan need loomad, kes pole minu kasvamise jaoks vajalikud, ja see on hea. Ma võtan aia jumalate käest ära ja korraldan selle niimoodi ümber, et see toidaks üksnes minu kasvu, ja see on hea. Ja kuna kõik see on hea, siis tuleb seda teha iga hinna eest. Võib-olla ma hävitan aia ja laastan selle. Võib-olla söövad minu järglased nagu rändrohutirtsud Maa purupaljaks, kuni upuvad omaenese mustusesse, vihkavad üksteise varjugi ja kaotavad mõistuse. Sellest hoolimata on neil võimalik ainult edasi minna, sest lõputult kasvada on hea ja seaduse piirangutest kinni pidada on kurjast. Ja kui mõned peaksid ütlema: "Ärme kannatame enam kurjategija koormat, usaldame ennast uuesti jumalate kätesse", tapan ma nad, sest nende sõnad on kurjast. Kui mõned peaksid ütlema: "Aitab meile viletsusest, hakkame parem seda teist puud otsima," tapan ma nad sest nende sõnad on kurjast. Ja kui terve aed saab lõpuks mulle allutatud, ja kõik need loomad, kes minu kasvu ei toida, on minema pühitud ja terve planeedi elutuli lõõmab minu järglastes, on mul ikka veel vaja kasvada. Ning ma ütlen selle maa inimestele: "Kasvage, see on hea," ja nemad kasvavad. Ning ma ütlen teise maa inimestele: "Kasvage, see on hea," ja nemad kasvavad. Ja siis kui nad enam rohkemkasvada ei saa, tungivad selle maa inimesed teise maa inimestele kallale, et nad ära tappa, nii et nad ise saaksid edasi kasvada. Ja kui terve planeet minu järglaste ägamisest kajab, ütlen ma nendele: "Olgu teilkannatusteks jõudu, sest üritus, mille nimel te kannatate, on hea. Vaadake, kui vägevateks me oleme saanud! Vallates hea ja kurja tundmise tarkust oleme teinud endist maailma valitsejad ja jumalatel ei ole võimu meie üle. Ehk küll terve planeet teie oietest kajab, kas pole ikkagi parem, et meiesaatus on meie endi, mitte jumalate kätes?""
Ja kui jumalad seda kuulsid, mõistsid nad, et kõigist aia puudest võis ainult hea ja kurja tundmise puu Aadama hukatusse viia. Sellepärast ütlesid nad Aadamale: "Söö kõigist aia puudest nii palju kui sa tahad, ainult hea ja kurja tundmise puust ära söö, sest kui sa seda sööd, sured sa kindlasti sel samal päeval.""

Istusin paar hetke nagu puuga pähe saanud, siis tuli mulle meelde, et olin varem märganud Ishmaeli kummalises raamatukollektsioonis piiblit. Õigupoolest oli neid isegi kolm. Tõin nad kohale, uurisin neid mõne minuti ning ütlesin siis: "Üheski ei ole mingit kommentaari, miks selle puu vili Aadamale keelati."
"Need kommentaarid on ju kirjutanud Võtjad (müüdi võtsidnad üle Jätjatelt, kui keegi enam aru ei saanud, mida see lugu tähendab ja selleks, et nende pärandit lõplikult maha teha) ja see lugu on nende jaoks alati lahendamatu mõistatus olnud. Nad pole kunagi osanud välja mõelda, miks keegi oleks pidanud hea ja kurja tundmise tarkust inimestele keelama. Ja kas tead, mispärast?"
"Ei."
"Sellepärast, et Võtjate jaoks on see kõige parem tarkus üldse, tarkus, millest inimsool on kõige rohkem kasu. Ja kui nii, siis miks peaksid jumalad tahtma inimestele seda keelata?"
"Õige küll."
"Hea ja kurja tundmine on põhiline tarkus, mida on vaja maailma valitsemiseks, sest ükskõik, mida nad teevad, on see ikka hea ühele ja halb kellelegi teisele. See ongi valitsemise põhiprobleem. /.../ Katastroof algas siis, kui sinu kultuuri inimesed kümme tuhat aastat tagasi ütlesid: "Me oleme sama targad kui jumalad ja suudame niisama hästi maailma valitseda kui nemad." Nad võtsid võimu maailma elu ja surma üle oma kätte ja määrasid end sellega hukule. /.../ Jumalad valitsesid maailma miljardeid aastaid ja häda polnud midagi. Inimesed on valitsenud ainult mõni tuhat aastat ja juba on maailm hinge vaakumas."
"Õige. Aga Võtjad ei loobu mitte kunagi."
Ishmael kehitas õlgu. "Siis nad surevad. Nii nagu jumalad ennustasid. Selle loo autorid teadsid, millest nad räägivad."