Ei ole veel sügis

Käisin eile Aegviidus jälle metsaradadel ja jõudsin järeldusele, et sügis ei ole veel kindlasti käes. Ei olnud sügise lõhna ega värve, ainult juulikuu soojust enam polnud. Siiski - kui ma metsas kännu otsas peesitasin ja lõunasööki sõin, siis jätkus soojust piisavalt.
Läksin seekord mitte linna külje alla rappa, vaid teisele poole - sinna, kust matkaga Liiapeksist tulime. Raja taasavastamine polnudki tagurpidi nii lihtne - suusarajad ja muud matkarajad risti-rästi. Läksin mitu korda valesti, aga sellest polnud midagi, sest leidsin iga kord midagi huvitavat.
Kui olin suurest Kelgumäest alla tulnud, siis pilgutas üks vesiroos Linajärvest mulle silma. Ma tean küll, kes selle sinna oli pannud! Olingi üle niiske maa järve äärde meelitatud. Otsisin kuivema koha, istusin vee äärde maha ja mängisin. Järv vastas mulle kajaga - mängis minuga kaasa.
Marssides radasid pidi edasi tajusin, et olen valel teel, kuigi punased täpid olid puudel. Peagi jõudsin tagasi Aegviidu suusabaasi juurde ning nägin ka Liiapeksi-Aegviidu raja algustahvlit. Oma matkaga tulles olime suurema ringi teinud, aga muidu oleksime ka Kelgumäe välja lõiganud. Kuna mul oli veel mitu tundi aega, siis jalutasin tagasi ja läksin Linajärve juurest teist teed. See oli see õige. Jalutasin mägedest üles-alla ja leidsin veel ühe mõnusa koha, kus ma mitu tundi pilli puhusin. Kuna olin mäe otsas, vastas kaja ka seal mulle. Läksin veel edasi ja jõudsin ühe rohuse mäe otsa, kus mitmed teed ristusid ja seisid viidad ja kaart. Mäletasin täiesti kindlalt, et tulime aasa poolt üles, aga rada ei näidanud sinna. Ma ei saanudki aru, kust see õige rada siis läks, aga mina usaldasin oma mälu. Tee hargnes enne metsa kaheks ja valisin ühe. Taipasin jälle, et see polnud meie käidud tee, aga ei raatsinud lihtsalt tagasi keerata. Tee tõi mind Ännijärve juurde. Jalutasin pisut mööda järve kallast ning kui olin vett katsunud, ei saanud ka sinna sisse ronimata jätta. Põhi oli pehme ja kalda ääres nii madal ja oksarisune, et sain mitmed kraapsud ja sinikad, aga päikese käes jällegi vesiroosilehtede vahel ujuda oli väga kena. Pärast oli mõnus tunne. Ka see järv kajas vastu. Ma ise ei proovinud, aga enne, kui nad minu sealolekut märkasid, rääkisid kaks noormeest valjusti üle järve. Läksin jälle tagasi ja proovisin teist teed. Jälle mägedest üles alla suure kruusateeni,aga ka see tundus võõras. Ega ma sealt edasi päris sotti ei saanudki, kustpoolt me siis tulime. Läksin tagasi rohuse mäe otsa ja proovisin kolmandat teed. Jälle tunmatu, aga järjekordsele ristmikule jõudes tundus mulle, et läksime siiski ringi Ännijärve juurest. Seda ma enam proovida ei jõudnud/tahtnud. Hakkasin tagasi Aegviidu poole kõndima.

Jalad olid matkaselt väsinud ja kott, milles olid ikkagi süler, pill, noodid ja muu träni, oli muutunud hulga raskemaks. Käisin vist kokku umbes kümme kilomeetrit. Aedviitu jõudes istusin teabekeskuse juurde maha ja kirjutasin edasi teksti, mille tahtsin valmis jõuda. Ka rongisõit kulus sellele ja valmis ta sai. Väljas läks juba pimedaks ja üsna rõskeks. Trammipeatuses jalutas ringi mees, kes müüs Õhtulehte. Tal oli kaks tükki veel järel ja neid püüdis ta minu kõrval olevatele inimestele emotsioonidele rõhudes maha müüa: "Tõusin juba pool viis...". Naeratasin selle peale - ta oli tõesti armas oma yin-susega, aga lehte mul küll vaja polnud.