Mina koristasin kööki. Pesin lauda ja igasuguseid muid pindu ja põrandat. Väike vend tuli ja tahtis suhelda. Vaatas natuke aega mind tegutsemas nagu inimene jälgib näiteks sipelgat männiokast kandmas või mesilast õitelt mett korjamas - inimese silmis on need väga väikesed eesmärgid. Ja küsis: miks sa seda teed? Nojah, vastasin kergelt, et selleks, et elada. Minu arvates on meie kodu kogu aeg hirmus segamini, aga teisi see ei paista häirivat. Eriti kui jutt on koristamisest - siis tundub kõigile, et kõik on kõige paremas korras. Meestevägi - mis sa teed ära? Pesin siis rahulikult edasi. Varsti tuli teine vend. Vaatas ka natuke ja küsis jälle: miks sa siin koristad? Siis ma lükkasin küll selja sirgu ja vaatasin talle pika pilguga otsa. Mis mõttes nagu?! Siin valitseb selline korralagedus ja teie imestate, et ma koristan!
Koristamine on üks parimaid viise korrastada iseenda sisemust. Kogu protsess ja pilk tulemusele pakub mõnikord tõelist naudingut. Sellest mõttest lähtuvalt hakkasin koristama riidekappi, mida ma juba paar kuud tagasi tahtsin teha. Aga see oli küll vale liigutus. Oi-oi! Ma muutusin järjest enam närvipuntraks. Miks ma peaksin tõstma mingisuguseid mõttetuid mitte kellegi riideid ühest kohast teise? Pigem oleks ma tahtnud need kõik minema visata. Ma tundsin ennast ikka päris pahuralt. Aga ma teadsin, et kui ma need riided lihtsalt segamini kappi topin, siis ma tunnen end veel halvemini. Käisin vahepeal Oldes ja kuna ma oma kannatamatust ka valjuhäälselt välja elasin, siis tulid mu vennad mulle appi. Muidugi omapärasel poisilikul viisil. Maas vedeles näiteks hunnik kampsuneid ja kass leidis, et seal on tore põõnata. Sedasama leidis ka Neeme, kes samuti nende otsa pikali heitis ja leidis, et tal on väga mõnus. Mina tegelesin vahepeal sellega, et otsisin arvutist muusika ja panin klapid pähe, kuna väiksemad teises toas juba magasid...või pidid magama, sest kaheldamatult nad seda ei teinud, aga see selleks. Edasi läks päris lõbusaks: mina tantsisin muusika järgi, mida teised ei kuulnud, Neeme otsis riideid, mida keegi meist võiks kandma hakata ja mida võiks minema visata. Muidugi oli tarvis kõige imelikumad riided endale selga toppida ja kui poisid midagi naiselikku selga panid, siis tegid nad sinna juurde ka vastavaid liigutusi - väga naljakas oli. Kuna mul oli muusika kõrvas, siis suhtlesime liigutuste ja huulteltlugemise teel. See lisas oma osa. Niimoodi oli kapi koristamisel oma võlu. Täpselt nagu väiksena. :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar