Võsu-Liiapeksi

Alustasime Võsult, kus paistis päike. Otsisime rajaotsa ja selleks tuli maantee kõrval marssida (ja paar kilomeetrit valesti minna ja siis tagasi tulla) ning kui rajaotsa leidsime, siis oli seal nii kena lõkkeplats, et sõime. Dana oli seda rada käinud. Talle meenus, et sellelt platsilt liikusid nad edasi nii - läksime siis ka sinna samasse, aga tee lõppes peagi ära. Siis meenus Danale, et eelmine kord olid nad ka samamoodi valesti läinud, aga kus õige tee on, see ei meenunud. Ja seda juhtus hiljem veel paar korda, nii et käisime rajale ikka mõned sõlmed ja aasad sisse.

Aga platsi äärest leidsime kaardi ja sellelt selgus, et see rajaots, mille leidmist me pidusöögiga tähistasime, oli vale. Sama rada küll, aga läks valele poole - Oandusse. Küsisime ja meid suunati jälle maanteeveerde. Kui me siis seal nõnda astusime langesid esimesed vihmapiisad. Algul oli lihtsalt tore, aga mõne aja pärast jõudis mõistus koju, et niisama läbiliguneda pole mõtet ja kraamisime oma vihmavarustuse välja. Aivil polnud midagi (ta oli üldse esimest korda matkal ja minu puudulikud instruktsioonid, mida kaasa võtta, ei hõlmanud elementaarseid kirjutamata reegleid ja vihm ei olnud tegelikult väga plaaniski), Danal oli seljakoti kate ja aga minul oli suur kollane vihmakeep ja juhuslikult ka kollane seljakotikate, mida kahjuks ei saanud koti küljest ära võtta. Padukat kallas mitu kilomeetrit. Teised said läbimärjaks, aga mul polnud häda midagi - õnneks polnud mul ka palju riideid seljas. Ma korjasin mõned kuivust vajavad asjad, nagu Aivi magamiskott, veel enda keebi alla. Müristas ja lõi välku (või vastupidi) ja lõpuks tuli ka rahet. Väga lahe oli!

Mängisime sellist mängu, mille me mõtlesime välja Dana ja Polinaga Novgorodireisil. Keegi küsib: mis on paremaks läinud? ja teised püüavad ära arvata, mida ta silmas peab. Näiteks oleme lõpuks õige rajaotsa üles leidnud või kui enne oli palav, siis selle värskendava vihmaga on täpselt paras olla või et saab lompides plätserdada või et vihm on nagu hõredamaks jäänud või et vihmaga ei ole neid tüütusi sääski ja parme. Kui küsija mõtles seda sama, siis on tore, aga kui keegi on märganud veel midagi positiivset, siis on veel parem. Meie olukord seal vihmaga tundus selle mängu tõttu igatahes seitseteist korda parem, kui kodus tavaliselt. Kui vihm üle jäi, siis jõudsime just kena mustikakohani ja leidsime ka esimesed kukeseened. Ülejäänud reisi jooksul paistis päike ja metsavahel polnud ka liiga palav jalutada.

...