See, mis ei lasknud magada...

Ükskord elasid kaks kassipoega,
ühes kasvasid, vanemaks said.
Kuigi sarnased päivilt ja kasvult,
kumbki isemoodi elamist täis.
Üks neist hetkekski ei seisnud paigal,
aina avastas, hullas ja jooksis;
teine õrnem ja vaiksem ja pisem
hoopis küsivalt pehmemalt vaatas.
Aga siiski nad teineteist hoidsid,
panid tähele kummagi soove.
Näiteks kasuka sugemisprotsess
püha rahu all toimuda sai.
Ühel soojal ja heledal päeval
said nad loa minna uurima aeda.
Oi, kui kenasti lõhnas seal kevad
ja kui teismoodi paistis maailm.
Sellest käigust läks jupp ega mööda,
aga ikka veel teisiti kõik:
vaikse kassik'se õrnades silmis
särab mälestuse õnnelik helk.
Teine, julgem, on ülemäära liikuv,
järjest hoogsamalt mürab ta ümber,
kuni ootamata kogemata kombel
tabab valusalt kaaslase pead.
Kähku-kähku on teine nüüd kapi all
ja vaatab sealt hirmunud pilgul
ning kui müraja rahuneb maha,
peitu pugenut ei ole näha.
Nüüd kaks väikest kassipoega
käivad varjuna teisest vaid mööda.
Kuigi ennegi koos nad ei mängin'd,
nihkund tasakaal paigast on ära.
Paigal süüdlane vaikselt ju istub,
teine käib mööda nurki ja ääri.
Veel kui kaua see võtta võib aega?
Kaua kaotatud saab olla rahu?
Ei ole kerge see kummalgi poolel,
andeks anduda tahab ju kõik.
Pole usaldus kummist või paelast,
ükskord katki, siis ehitad uuest'.

.

Muide meie kassil sündis täna neli poega, kas keegi sooviks võtta mõne enda hoole alla? Meie kass on väikest kasvu musta-valge triibuline ja väga hea iseloomuga. Pojad kaks tükki samamoodi laigulised, üks on hall ja teine toredalt triibuline. Praegu on nad väiksemad kui lapse peopesa.