Mängiv inimene

Saksamaa on nupumaa. Et osta piletit tuleb kasutada automaati, millega saab suhelda nuppudekeeles, enne oma peatumist tuleb vajutada stop-nuppu, buss küll peatub, kuid ei ava uksi (enamasti), selleks tuleb ekstra nuppu vajutada. Igasuguste uste avamiseks on nupud ja siis veel avaliku interneti piletit ostes lased raha pilust sisse (ühe-cendiseid ei saa kasutada ja neid koguneb meeletus koguses), kuid enne piletit ei saa, kui oled märganud jälle nuppu vajutada. Meie ööbimiskohas dušši alla minekuks tuli vajutada nuppu, et vesi soojeneks ja siis kui pesema hakkad, siis veel teistki, et mootor tööle hakkaks. See dušš oli üldse huvitav - kui vesi mõnda aega soojenenud oli, hakkas vesi tilkuma ja tegi seda nii keerulises ja kõikuvas rütmis ja kohati mitmehäälselt, et pea võis ringi käima hakata. Vähemalt tundus see nii meie kõrvadele, mis suure mahu Telemanni muusika kuulamisest hellaks olid jäänud. Jah, käisime kuulamas 5. rahvusvahelist Telemanni konkurssi, kus mängisid traversflöödid, plokkflöödid ja ajastu oboed. Me Pritaga jõudsime hiljem, kuid Kristi, vaeseke, pidi esimeses voorus umbes nelikümmend korda üht lugu kuulama.

Esitused olid muidugi väga erinevad ja nii palju ühe stiili kuulamist on üsna hariv. Mõned mängisid kuivas igavas, kuid perfektses "saksa stiilis", teised mängisid siia-sinna erinevalt, aga üldiselt igavas tavalises esitusmaneeris, aga mõned olid väga-väga huvitavad. Kui Anne Freitag (travers) kolmandas voorus oma pool tundi kestva kava lõpetas, oli mul küll kahju, sest ta mängis väga musikaalselt ja tundlikult. Ma "pisut" ebaviisakalt selekteerisin esitusi ja vahepeal lugesin raamatut, kuid kolmandat vooru otsustasin korralikult kuulata (joonistasin ainult ühe akna viimase esitaja ajal).

Tase oli kõrge. Võitis üks jaapani mees, kes mängis nagu karateka (kehahoiakult), aga väga virtuoosselt. Mõtisklesin muusika olemuse üle. Minu ees avanes suur hulk erinevaid tõlgendusi. Kui nii palju järjest kuulata, siis eristad varsti juba mõne minutiga igavad pealiskaudsed esitused ja oskad seda enam hinnata tõelist muusikat. Minu kogemused said küll rikkamaks.

Terve selle reisi jooksul lugesin läbi raamatu "Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse" Johan Huizinga. Väga põnev. Autor "näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb mängus ja mänguna. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jne."
"Mängu võiks defineerida umbes nii: mäng on vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud aja- ja ruumipiirides, vabatahtlikult omaks võetud, kuid tingimata siduvate reeglite järgi; tema eesmärk on temas eneses ja teda saadab põnevus- ja rõõmutunne ja teadmine tema "teistsugususest" "tavalise eluga" võrreldes. /... /Tundub, et mängu kategooriat võib pidada üheks elu põhjapanevamatest vaimsetest elementidest."
Seal ei püüta sugugi kõike lihtsalt mänguks tembeldada, vaid jälgida kultuuri läbi ajastute ja piirkondade tavapäratu vaatenurga alt. Teose keel muutus märkamatult ise ka järjest mängulisemaks ja kujundlikumaks ja seetõttu järjest nauditavamaks. Sealt võiks leida lugematul hulgal tsitaate ja tabavaid ütlusi. Kuna raamat pretendeerib teaduslikkusele, siis pole tema keel (ehk Islandil kujundlikult öeldes "kõneokas") väga kerge läbi närida, aga see eest ladus ja haarav.