"Buddha seadumus ise sai aga alguse Buddha Sakjamuni tarkusest ja mõistmisest ning suudab meid vabastada meeleplekkide ja isekuse kütkeist, muuta meid sõbralikeks ja kaastundlikeks, mõistvateks ja iseseisvateks inimesteks."(lk 8)
"...Kui ma tema juures elasin, ei lubanud ta mul öösel tekki peale võtta, sest nagu ta väitis, pidavat mungad öösiti hoopis meeleharjutusi tegema. Kui me ära väsime võivat me tukastada, aga sellised mugavused nagu voodi ja tekk ei olevat meie jaoks. Kõik need meelevaldsed käsud olid tema viis mind õpetada. Mida ma ka ei teinud oli see vale, isegi kui ta ise oli äsja käskinud mul seda teha. Ehkki on raske pidada sellist kohtlemist kaastundlikuks, oli see ometi kaastundlik. Kui ta ei oleks mind sedasi tagant sundinud, ei oleks ma kuigi kaugele jõudnud. Samuti sain temalt õppetunni, et Buddha seadumuse õppimine on väga vaevanõudev tegevus ning et meeleharjutusi tehes tuleb toetuda üksnes iseendale.
Pärast kaks Donghchu juures veedetud aastat läksin mägedesse eraklasse. Lahkudes andsin talle tõotuse, et harjutan hoolega ega vea seadumust alt. Ta vastas: "Vale! Mis asi on budism? Mis asi on seadumus? Mõige tähtsam on mitte vedada alt iseennast!"
Kord ütles õpetaja Dongchu mulle: "Õpetaja ja õpilase suhe on nagu isal ja pojal, aga see on ka omamoodi sõprus. Õpetaja võib anda juhatusi, kritiseerida ja parandada, aga õpilane peab harjutamise eest ise vastutama. Õpetaja ei või käituda nagu muretsev ema. Õpetaja lihtsalt juhatab õpilase õigele teele. Käima peab sellel teel aga õpilane ise.""(lk 39-40)
Minu meelest see raamat (õigupoolest olen siiani vaid sissejuhatust kaks korda lugenud) seletab väga hästi lahti, mis on õpetamine ja milline on õpetaja ja õpilase roll. Minu jaoks on see väga kõnekas ja mul on hea meel, et selle ostsin ja issile kinkisin.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar