Endamisi

Kas nutta või naerda? See on küsimus.

Elan justkui hoopis teises maailmas. Väga enesekeskses, sest mul pole väga kellegagi rääkida. Ma pole ehk ka üritanud hoolega suhteid luua. Tegemist on palju, sest päevad läbi õpin saksa keelt, harjutan, loen õppematerjale, kirjutan ametilikke e-kirju või siis toimetan kodus. Minu kirjutuslaual on rida märkmepabereid, kuhu märgin üles, mida ma kõike peaksin jõudma teha.

Tunnen, et pean end kogu aeg avama, et võtta käsile midagi uut või jätkata sealt, kus tee tundub püsti tõusvat. Näiteks harjutades tekib nii palju küsimusi. Huvitav on aga see, et enamasti ma natukese aja pärast leian neile kõigile vastused. Sõltuvalt sellest kõigub ka minu meeleolu mure ja rahulolu vahel.

Teised asjad vajavad lihtsalt küpsemisaega. Mõnikord tuleb end lausa tõugata midagi tegema, samal ajal julgustades. See käib näiteks töö otsimise kohta, sest vajadus selle järgi on lausa karjuv, sest elamine on siin tõesti kallis. Aga mulle meeldib siin. Ja isegi, kui praegu on raske, tunnen ma, et igas mõttes liigun ma aina edasi. Isegi minu keha tunneb end teisiti ja olen endaga kontaktis.

Et siis nutta või naerda? Olen valmis tegema mõlemat.

.