Esiteks tundus, et väga valet värvi, aga nüüd on juba armsaks saanud.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
skip to main |
skip to sidebar
Siin blogis räägin ma sellest, millest on vajadus kirjutada. Ehk siis oma elufilosoofiast ja lihtsalt sellest, mis mind hetkel huvitab.
Võib võluda rooside haprus,
nende värv ja aroom,
aga mind veel enam nende vaprus,
nende mehine iseloom.
Ehk olete näinud,
kuis neist on üle käinud
mustad pilvedehärjad,
vihast üleni märjad,
et neid maatasa sõtkuda,
kuid nemad oma päid ei nõtkuta!
Siis oodake silmapilku,
mil vihmad on aetud pakku
ja päike taas ilmunud pilvede prakku:
te näete küll väsimust puudel,
kuid rooside naerusuudel
vaid säravaid kastetilku!
Johannes Semper
nende värv ja aroom,
aga mind veel enam nende vaprus,
nende mehine iseloom.
Ehk olete näinud,
kuis neist on üle käinud
mustad pilvedehärjad,
vihast üleni märjad,
et neid maatasa sõtkuda,
kuid nemad oma päid ei nõtkuta!
Siis oodake silmapilku,
mil vihmad on aetud pakku
ja päike taas ilmunud pilvede prakku:
te näete küll väsimust puudel,
kuid rooside naerusuudel
vaid säravaid kastetilku!
Johannes Semper
2 kommentaari:
Ja mis värvi siis nimelt? :)
Aitäh, Evelyn! :D
Roheline. Võib-olla on see just nimelt minu värv, sest hiljuti oli meil muusika kinesioloogias juttu tšakratest ja see tšakra, millega mulkõige rohkem probleeme on, mis on minu tugevaim ja ühtlasi kõige nõrgem, on roheline. Võib-olla ma peaksin õppima rohelist armastama...
Postita kommentaar