Eelmine nädal oli minu jaoks supertore. Mul oli aega korralikult harjutada ja nautida seda, et töö edeneb ning ma lausa lendasin harjutama s t tahtsin, olin motiveeritud ning ei pidanud end sundima kuidagi efektiivseks. See nädal oli crazy, sest valmistasin ette oma CVd ja muid pabereid tööle kandideerimiseks (onneks inglise, mitte saksa keeles) ja suhtlesin migratsiooniametiga ning püüdsin aru saada mida ma peaksin tegema, et võiksin töötada. Uhh, selgus, et praegu suurt ei midagi. Samas nõudsin koolitööd tegemist ja tahtsin selle stressi kõrval veel harjutada ka. Täna hommik oli mul vaba ja ma lihtsalt magasin, kuigi teadsin, et mul on ka flööditund, milleks ma ei jõudnud teha kõike seda, mida tahtsin. Magasin ja mõtlesin, et mul on vaja puhkust, pingelangust enne kui jälle enesearendamise intensiivse tööga saan tegeleda. Ma otsin ennast ja oma toimimismeetodit. Mulle näib, et on minu tee selliseid asju otsustada. Ma pole enam väike ega õpi õpetajale (by the way (ma mõtlen liiga palju inglise keeles) tund läks hästi, sest midagi eelmise nädala tööst siiski paistis välja :). Rääkisin täna Viviciusega. Ta teeb väga palju tööd ja räägib sellest (ta on üldse rohkem selline, nagu mina ;). Erinevus on selles, et mina näen, et ma muutun ebaefektiivseks, kui ma ei ole puhanud ja mulle tundub, et raiskan sellega aega ning samuti, et siis ma ei ole ju praeguses hetkes õnnelik.... ja kui ma praegu pole õnnelik, miks ma arvan, et tulevikus peaks miski paranema. Ühesõnaga mul on väga huvitav aeg (järjekordselt), sest ma ei õpi ainult pillimängu, vaid kogu oma elu.