Minu flöödiõpingutes ei kulge edasiminek ainult lineaarselt ehk täna on parem kui eile ja homme on parem kui täna. Nii on vast kõigil. Tuleb ületada kände ja kivisid, mõnikord Alpegi. Aga siis ma üritan endaga leppida ja võtta seda, mis siiski olemas on kui kingitust. Mõtlen: kui ma olen haige ja mul on hääl ära ja ma tahan näiteks öelda, et sa oled väga kallis, siis on see ju endiselt usutav.