Käisin eile kitarrimeistrikursusel. Lihtsalt halliks pealtvaatajaks mul jääda ei lastud - kaasati igatpidi vestlusesse ja pilti. Õpetaja oli üks väga vana itaallane ja teema oli interpretatsioon. Mulle väga meeldis, kuidas ta muusikaga lugu jutustas ning kuidas ta õpilasi teistmoodi mängima utsitas. Mõned mõtted sealt...
Muusika on värvid. Ning värvid on variatsioonid. Ärgem mängigem kunagi vähem kui noodis kirjas mõeldes, et korduses kasutan seda ja seda kaunistust, pigem lisagem juurde ja teisel korral veel enam. Ärgem õppigem enne ära noote mängides tobedaid muusikavigu, vaid juba esimesed noodid on sobivas muusikalises liikumises - milleks õppida kaks korda sama asja. Nii on ka noodistmängu ja päheõppimisega.
Muusika on kaugem kui keel. Enne keele tekkimist polnud muusikat, sest tumm-tumm "surnud kehal" võidurõõmu märgiks pole veel päriselt muusika. Keel on konkreetne ja selles on tema piiratus. Muusika on palju vahetum, puudutab emotsioone ning sealjuures (õnneks) jääb alati abstraktseks, lahtiseks, püüdmatuks.
Igal noodil on oma värv. Ärgem mängigem heliredeleid, vaid üheksatteistkümmet eri informatsiooni. Minna lõpuni jõudes iga noodi tähenduseni... Toonika on keskpunkt, millesse suhtuvad kõik noodid. Meil on selline taju, sest kogu meie liikumine on seotud gravitatsiooniga ning üles-alla, vasakule-paremale on suhtes sellega... ... ...
Ma ei oska seda nii edasi anda nagu see meistrikursusel oli.