Ma tegingi seda!!!!

Olin eile õhtul hästi tubli, sest kuigi jõudsin koju hilja, pesin veel pesu ja juukseid ja tegelesin piltidega. Täna hommikul avasin silmad ja nagu ikka vaatasin aknast välja. Ja taevas ei olnudki lauspilves, vaid paistis päris puhas. Olen viimasel ajal tõusnud mõnikord hiljem, aga täna olin jälle juba enne kaheksat üleval. Lihtsalt panin riidesse, võtsin fotoka, ratta ja läksin.

Ma ei teadnud, kuidas minna, aga ma tahtsin minna sinna, mida ma oma aknast näen. Kõigepealt jõudsin mäe jalamile. Luzern on väga tasane, aga mäed tõusevad ühel hetkel järsult. Igatahes ei näinud ma head kohta, kust ronima hakata. Läksin siis piki mäekülge edasi ja jõudsin otsapidi Kriensi. Märkasin tõstukeid, mis köisipidi üles alla sõitsid. Otsisin selle koha üles ja leidsin, et siit siis nad Pilatusele sõidavadki :) Väga tore! Aga Pilatusele võib ja jala minna. Siltide järgi võtvat see 5 tundi ja 45 minutit. Nii kõrgele ma oma kontskingade ja linnariietusega küll minema ei hakkanud, kuid ülesse ronisin küll. Matkarajad olid asfaldist. Minu meelest on see üsna kutluurne viis matkamiseks. Liiga. Aga selline see Šveits on - kuna inimesi elab siin tihedalt ning neil on raha, siis nad kontrollivad loodust. Kui ma tahaks tõelist looduselamust saada, siis olgu need väga kõrged ja ilusad, aga ma valiks mõne teise reisisihi. Võib-olla mulle seal kõrgel meeldiks.

Šveits on väga korras. Võiks öelda perfektne. Seda räägitakse ja just seda ma nägin vaadates nendele ridamisi ehitatud korras majadele seal eemal. Möödusin paarist vanast majast, kindluse moodi majast. Need mulle meeldisid, aga seal oli ka üks hotell - Himmelrich. Seda võiks tõlkida ehk sõnaga "taevalik". Ma arvan, et see reklaamis end väga hästi, aga oma paneelmajaliku ehitusega ja kollaseks võõbatud seintega tundus see mulle üsna sobimatu. Aga see on ka kõigest minu arvamus. Läksin sellest veidi körgemale, aga väga kaugele ma ei tahtnudki minna. Olin jätnud hommikusöögi söömata, nagu mul kombeks ning mõtlesin omasöögiajaks tagasi tulla.

Ilm oli hommikul kirka päikeseline, aga taspaisi tekkis taevasse pilvisus, nii et ühtki head pilti ma vist ei saanud. Siiski nägin ma ära kogu järve suuruse ja selle viis haru. See on juba midagi! Tagasitulemine oli keerulisem, sest kõrgemal tekkis teele jää ning mu jalanõud polnud sobivad, aga tavaliselt mulle kukkuda ei meeldi ja seda ei teinud ma ka seekord.

Jõudsin alla keskuseni, võtsin ratta ja väntasin kodu poole. Tagumine pidur oli veidi külmunud ning see on ka see, mis hirmsasti kriuksub, kui talle meeldib. Nüüd ähvardas see lihtsalt peale jääda. Mul on imeilusad valged kindad, nii et ma ei taha oma käsi väga määrida, kuid iga puudutus ratta, piduri või dünamo juures seda just teeb. Õnneks rattas siiski väga suurt lärmi ei teinud. All oli millegipärast palju külmem. Võib-olla olin enne tuulevarjus.

Jõudsin koju ja juba rõõmustasin sooja tee üle, mida endale teen. Vaatasin aknast välja, kas ma näen siis seda, kus ma käsin ja minu rõõmuks - olin käinud täpselt seal, kus tahtsin minna. :) Lugesin ridamisi maju. Nüüd siis teadsin ka seda, et see väga hästi valgustatud maja, mida ma igal õhtul näen, ongi too Himmelrich hotell. Nüüd kokkasin endale maitsva toidu ja tunnen, et olen midagi "päris" teinud.
:)