Lumi lendab ja purskab voogavale lumevaibale nagu murdlaine

Viskasin lund. Minu meelest ei ole väga tabav selle kohta rookimine öelda, sest tegemist on ikkagi väga puhta tööga. Nagu mõnel nimel on värv ning tähel toon, nii on ka sõnadel teinekord küljes mingi tähenduseomadus ja rookimine seostub minu jaoks millegi roojase või vähemalt määrdunuga. Kühveldama seostub jällegi millegi sõmeraga, näiteks liiva või kruusaga. Lükkasin lund või tegin tee sisse on paremad. Kõige parem ja lennukam ja töö kergusele ja mängulisusele vastav on muidugi "ah, viskasin tee sisse". See selleks. Aga lumi on valge sügav ja kerge. Puutumatu senikaua kuni ma seda laia lumelabidaga kühveldama asun. Tõstan koorma õhku, tuul rebib selle külgedelt helbeid, võtan hoogu ja heidan üle pea endakõrguse lumehange. Teiselpool veerevad lume tükid nagu lumememmehakatised nõlvast alla tihedalt sadanud värskele lumele. Märkan üle hange küünitades, et neis lumepallides on murdlaine metsikust ja põrget. Nagu laine tormab liivale, veereb lumi lumele. Ainult tekstuuri erinevus näitab, kus algab liiv ja kuhu lõppeb meri. Tasapisi muutuvad teed sügavamaks, puhtaks ja ääristavad lumekoormad järjest kõrgemaks. Nagu labürint. Mõned hanged on juba nii kõrged, et saavad "täis". Kui juurde visata, siis veereb lumi üht või teist külge alla tagasi, aga ääred võiksid ju olla siledad nagu torditükid. Viimaks tulid väiksemad ja tahtsid ise lõpuni teha. Olin ju parklas rohkem ruutmeetreid puhastanud kui minu uues korteris ruumi, teed veel lisaks. Nad konkureerisid tegelikult labida pärast. Endal ju lumeonnid-iglud hoovi peal ehitajaid ootamas...