Nüüd on ilmad juba nii kevadet täis, et isegi vihmapilved, mis aknast vaadates ju nii ebamugavust ennustavad, osutuvad lähemal katsumisel väga meeldivaks - värske, niiske ja soe, kevadlõhnaline - ja loodus saab rohelusse tõusta.

Ikka veel on nii palju lihtsaid väikeseid asju igatseda. Tuletan meelde, et umbes aasta tagasi ma ju ei osanud neid veel soovidagi. Nüüd aga märkan, et mida rohkem neid järgida, seda parem. Ka ebaloogilisi.... kui need seda ongi.

Ühe asja tegemine võib olla nagu põuakuiv maantee, pikk ja igav, tolmune, edasi ära sooviv - millal ma küll jõuan teisele poole silmapiiri... Või. Vee all,vee peal, valguspeegeldustes, läbi värvilise uppunud lehe, tuule laulu, iga puu tagant ja juure alt, avastades, peites, joostes, innustudes, ehmatades, huviga ja särasilmil mööda iseoma rada, mis põimub teistega.