Mul on oma tõde, mitte kellelti teiselt ülevõetav. Ma pean seda järjest avastama. Otsin, miks muusikat teha. Võimalikult lihtsalt ja sisemise tähendusliku loogikaga. Kui ma end juukseotstest varbaküünteni hästi tunnen ja ei pea pingutama, siis seda õigem on. Lihtsalt kuula oma mõtet - mäng on selle nõtke kehastus. Lihtsalt, loogiliselt, anna ruumi.
Oluline on sõnum, muusika, teos, mina olen vaid edasiandja. (Parim filmimuuusika on see, mida sa tähelegi ei pane.) Minu mängus kõlab minu elukogemus oma mitmekihilisuses ja ruumilisuses ja tõesüsteemide rohkuses. Teed muusikat endast lähtuvalt, enda pärast. Nii on õige.
Kus on teoses struktuur ja piirjooned ning vastandina vabadused, mis teevad minu esituse ainulaadseks. Idee, et pead mõtlema ja "uskuma" igat ainsamatki nooti tuleb minu juurde järjest tagasi. Otsin sooja, rahulikku ja toetavat õhkkonda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar