Kolm mul oli kaunist sõna,
sõna sõnatut,
nime nimetut.
Üks oli kuldne, üks hõbene
ja üks oli valgevaskine.
Oi, sina tüdruk täherinda,
sulle need kolm kõik kinkisin.
Muud pole anda mul muretul
vilepuhujal varatul.
Ühe panin päikseks pääle päeva
punasena pulbitsema.
Seal ta laseb laia laulu,
kuldseid kannuseid kõlistab.
Teise panin kuuksi kumendama
alla su akna, toa tahaje.
Seal ta igatseb ja huikab,
huikab sind hellakest hõbeselt.
Kolmanda panin ma täheksi,
täheks su silmisse,
täheks su sõrmisse,
täheks su täherinnale.
Selle suudlen sealt tagasi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar