Huvitav, et mul on ikkagi kevad juba olemas. "Purgis" nagu öeldakse. Kalender ütleb talv ja ilm, kuigi on soe, ei viita pungade näol või päiksekaare suuruse poolest otseselt kuidagi kevadele, aga aeg-ajalt avastan oma mõtetes kevadise ajaarvamise.
Maria rääkis, et tahaks jälle kududa ja mina mõtlesin kohe, et juba kevad, kes siis enam koob. Teinekord meenutati kakskümmend aastat tagasi sünnipäeval käimist ja seda, et kuusk oli veel toas. Ma imestsin enda sees, et nii mitu kuud!!! ´a la aprill, aga tegelikult on ju alles jaanuari esimene pool.
Kuigi ma endale kinnitan (noh, mitte just meeleheitlikult;), et on alles talv (eile oli taliharjapäev) ja kevadeni aega küll, ei lahku kevad minu seest. Kummaline tunne, aga väga positiivne. Peaaegu...jah, peaaegu nagu elaks!