Siin blogis räägin ma sellest, millest on vajadus kirjutada. Ehk siis oma elufilosoofiast ja lihtsalt sellest, mis mind hetkel huvitab.
neljapäev, 11. november 2010
Eile õhtul
Hilja sõitsin oma rattaga ülevalt Dreilindenist läbi linna kodu poole. Kell oli umbes kümme - väga paras aeg end koju magama sättida. Minu ees peatus foori taga troll, kes näis, et oli otsustanud sama teha: võttis aga sarved maha, aitab naljast! ja pani mootori käima... ;)
Võib võluda rooside haprus, nende värv ja aroom, aga mind veel enam nende vaprus, nende mehine iseloom.
Ehk olete näinud, kuis neist on üle käinud mustad pilvedehärjad, vihast üleni märjad, et neid maatasa sõtkuda, kuid nemad oma päid ei nõtkuta!
Siis oodake silmapilku, mil vihmad on aetud pakku ja päike taas ilmunud pilvede prakku: te näete küll väsimust puudel, kuid rooside naerusuudel vaid säravaid kastetilku!
3 kommentaari:
Hihii, hea tähelepanek! :D
Äitäh, Prita!
Haa, olen kindel, et trollijuht arvas ilmselt tegutsevat end üksinda :) (issand, kui keeruline lause!)
Postita kommentaar