Sellel aastal jõudis kevad eriti vara

Lendamine on hõljumine õhus aga hoojõud hoiab sind liikumises. See kulgeb nagu helid katkematult-katkematult tuksleva pulsatsiooniga. Kas varsti hakkavad ööbikud jälle hüüdma nagu ühel aastal? Siis ei saa enam magama minna ja öö muutub päevaks ja päevased toimingud hääbuvad öiselt hurmava võlumaalima ees. Siis lihtsalt hakkad minema mööda pimeduses tumedatena kumavatest puudest ja läbi sooja ja sumeda õhu. Selles on sädemed nagu külmanaelad, et võiks sündida tulevoona tants ja kiirus ja ühtekuuluvus Sinu ja kõige ümbritsevaga. Siis ei ole vaja kuhugi minna, vaid olla siin ja seal ja vahepeal. Vari on varju kõrval ja ümber ja peal ning valgusele jääb vähe ruumi. Aga ta silkab ringi ja vallatleb kerglasena teiste ümber - vabana, sest praegu ei ole veel tema tund. Vastu koitu hakkab ta hajuma, siredates jäsemetes vaibub ülemeelikus ja ta laotab end kastepiiskadena maa üle puhkama. Ja uinununa ei näe me enam päikese puhkemist. Kirgas valgus saadab vaid õnne ja lahkust meie unenägudesse.

Ma olen viimasel ajal nii vinguvaid ja irisevaid noote välja laskma hakanud. Võib-olla peaks positiivseks (!) hakkama :) Polina soovitas lihtsalt hakata positiivselt mõtlema - noh, lihtsalt võtta kätte ja... Aga selles natuke asi ongi, et mul ei ole energiat seda teha. Ma nagu ei taha midagi teha. Aga mitte-midagi-tegemine on minu jaoks iseenesest väljakutse.
Vahest see meeleolumuutus tuleb paarist heast asjast, mis mind võib-olla ees ootavad. Esiteks tegi Johanna mind rõõmsaks. (Jajah, ta oli lihtsalt Johanna, aga sellest piisas täiesti). Teiseks tegi Johanna jälle mind rõõmsamaks sellega, et ütles Pärnumaal olevat üks maja, kuhu saaks võib-olla minna ja mõtelda ja teha seda mida tahad ja ennast positiivselt laadada. Tegelikult ma päris üksi mina ei tahagi, aga kes muga ikka kaasa tuleb. Hea meelega läheks teisel ja tuleks u viiendal (järsku Kadri tuleks, aga see on päris kahtlane, sest ta just "äraolemast tuleb sellal, kui teised tööd rabasid", aga see ei olnud ka vahest ainult puhkus-lebo). Äge! pisut kõhe on ka, aga oleks ka halb, kui ma midagi ei tunneks. Ma loodan, et õnnestub.
Kolmandaks ma otsustasin, et peale tänast esinemist, ma mõnda aega oma eksamilugusid ei mängi. Maarja rääkis õppimisest + unustamisest = muusikuks saamisest. See on ka see, ainult väiksemas mõõdus. Ma ei oska nende lugudega enam midagi öelda - ei ole ettekujutust, kuidas need peaks kõlama. Sellepärast oleks vaja distantsi. Kuulamine oleks siinkohal jälle oluline märksõna. Kuulata tahaks igasugust muusikat laias valikus. Jah, enne kui ma kuhugi irduda saan, peaks välja mõtlema, mida ma siis teha tahan. Või mis ma arvan, et teha tahan.

Jõululaupäev

Väiksemad panid jälle paar pirni:

Henri: "Issi küsis, mis siin toimub. Kes vastab tõele?"

Andre (sai kingiks kikilipsu): "Kikilips teeb mehe tšikiks..."

Tekkis ka huvitav küsimus stiilis, mis on maa ja taeva vahel? või mitu tähte on taevas? või kui kaugele s võid näha selgel päeval? või kas on võimalik, et vihma sajab kaks päeva järjest? või kumb on raskem kas kilogramm udusulgi või kilo rauda? või mis sulab kiiremini raud või vask? Uus küsimus on, kummal on võimalik näha kaugemale, kas päeval või ööl?

1.(ja), 2. (6), 3. (päikseni), 4. (ei, sest öö on vahel), 5, (üheraskused), 6. (või), 7. (öösel, sest tähed on kaugemal, kui päike)

Ma paneks kirja ühe emotsionaalse karjatuse!!!

THE karjatus on praeguses olukorras vist ootamatu.

Harjutasin eile jälle flööti üle mõne päeva - vahepeal tegin muid kooliasju tihedas kontsentratsioonis. Tänu Luisa Sello meistrikursusele teadsin konkreetsemalt, kuidas mida teha s.t. realiseerisin kõrvalekaldumata ja kiiresti parima, mille oli andnud eelnev harjutamiskogemus, sest teadsin neid asju ka varem, kuid ei eristanud nii täpselt õiget valest. Niisiis...

Mängida oli hea, ütleks lihtne, kerge, kõlav, täpne, mõttega ja muud parimad omadused. Kõlas nagu päris!!!

Lastes küünarvarred alla vabalt rippu, kadus randmetest pinge, mille PUUDUMIST ma märkasin, kuna selle olemasolu oli avastamatu. See vabastas sõrmede liikumise, nii et need liikusid nagu väga headel mängijatel, keda olen jälginud, näiteks Renate Greiss-Armini juures. Varem nägin, et on teistmoodi, aga kuidas seda saavutada ei teadnud. Juhhuu!!!! Esimene karjatus.

Suudimi puhul lükkasin lõua ette, nii et huuled on ühekaugusel ees ja alumine huul on vaba - täiesti - ning ülemine vastavalt vajadusele. Tooni juures on kõige olulisem õhutoetus. Selle tekkimiseks tuleb seista sirgelt ja jälgida, et rüht ei kao ka väljahingamisel - nii tekib vajalik pinge, mida on võimalik kiiresti vabastada. Alaseljast tunned ja reguleerid pinget, ei kasuta selleks suukoobast ja kurku - need peavad olema vabad muudeks väljendusvahenditeks nagu tämber, intonatsioon. Õnnestus!!! Teine karjatus.

Tehniline külg on tihedalt seotud muusikalisega. Tundub, et esimese puudulikkus tihti segab teist. Samas saab teise abiga arendada esimest(!!!). Antud juhul tundsin puudust muusikalisest ettekujusest (varem oli tehnilisega nii palju tegemist, et muusikaline külg jäi üheülbaliseks või lihtsakoeliseks. See on viga) - peaks kuulama erinevaid häid mängijaid, sest esiteks on vaja täpselt teada, mida sa tahad teha ja alles siis saab hakata kavatsust teostama. Aeg-ajalt tuleks endale meelde tuletada, et akadeemiline koolis mängitav muusika on sama elav ja loomingulist esitust nõudev kui meie Olde improvisatsioonid. Järgmise semestri võtmesõnaks on minu puhul loogiliselt kujunenud KUULAMINE. Seda väga mitmes tähenduses. Kolmas karjatus ja nälg.

Eile oli kammeransambli kontsert-arvestus. Peale esinemist või isegi kellegi teise kuulamist tekib mul alati suur tahtmine seda veel teha/ise teha. Ideed ja inspiratsioon, mida ma tahaks väljendada ja miks esineda ja mida tehniliselt parandada ja kuidas ja kellega, tekivad suure jõuga. See on parim muusikolemise juures. Esinemine on lühike hetk (kuigi laval olles ei tundu näiteks kaks minutit sugugi nii lühike aeg), mil on võimalik realiseerida seda, mida on ettevalmistatud pikka aega.
Tehnikaga ma seekord just ei hiilanud, aga õpetaja kiitis, et avasin ennast ja väljendasin oma ettekujutust. See, mida ma oma elus teen või kuidas arenen, on tihedalt seotud minu esinemisega(üheks mu probleemiks on see, et ma pealtnäha olen teistsugune, kui seest - see on ju segadusttekitav). Enamasti tulebki esialgne pisik enese muutmiseks minu eneseteostuse alalt - flöödimängust.
Ma tegelikult ise ei tundnud, et ma kuidagi eriliselt rohkem ennast väljendan, aga hea tunne oli küll. Enamasti ma mängingi nii (kui ma sellest rõõmu tunnen), aga võib-olla ma pole nii esinenud. Mul ei tulnud pähegi olla närvis - lugu väga palju koos läbimängitud ja noot ees, mis seal siis juhtuda saab? Kuulasin enne ja pärast teisi esinejaid, lavale minnes mõtlesin rohkem, kuidas ma tahan mängida ja kuidas Lauri (mängib klaverit) ennast tunneb, sest ta lõpetas just 20minutilise Brahmsi viiulisonaadi Mariaga. Päris väsitav ju. Ei, aga selle koha pealt läks meil hästi. Mõned alustamised olid väga lahus - üks või teine ei mallanud piisavalt oodata :) Muide, me mängisime Poulenki Sonaati flöödile ja klaverile. Ilus ja karakteriterohke lugu.
Flöödieksamiks jaanuaris moraal: lugu peab selge olema (u kuu aega on veel tehnika ja päheõppimise, tervikutunnetuse ja muusikalise mõtte läbitöötamiseks). Lugu peab enne esinemist mugavaks mängitud olema. Eesmärk ei ole ju ainult eksam sooritada, vaid oluline on ju, kuidas sooritada, et oleks "nagu päris". Mida ma tahan? Muusikuna. Nautida esinemist, mitte lihtsalt mängida palju-palju noote üksteise järel ja klaveriga koos. Kui solist teab, mida ta tahab, siis on ka saatjal hea mängida ja tal on võimalus anda oma panus nii, et lõpuks ei ole kumbki "tähtsam" kui teine.

Aristoteles:

Täiuslikemaks ja suuremateks hüvedeks nimetatakse neid, mis on hingega seotud, nende eesmärgiks peetakse teatud tegutsemisi ja toimevõimeid, nõnda muutub ta hingega seostuvate hüvede, mitte väliste hüvede juurde kuuluvaks ning on kooskõlas loogilise arutlusega, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest hea elu ja hea tegutsemine peakski ju seda tähendama.
(kirjutasin filosoofia tööd ja ei saanud seda tsitaati kasutada, sest ei mäletanud enam, kust see täpselt on)

Kuidas me hiirejahti pidasime

Vestlesin oma vanema vennaga ma ei mäleta enam millest. Järsku nägin silmanurgast kapi kõrgemalt riiulilt alla kukkumas midagi väikest ja kuulsin mikroskoopilist mürtsu. Vaatasime, mis oli ja selgus, et...hiir. Tavaliselt ei saja neid ju päise päeva ajal kapist alla.
Oli end vist uimaseks kukkunud, sest liigutas üsna aeglaselt - puges lihtsalt tooli jala taha. See polnud temast vist väga tark, sest toolijalg oli umbes kahe sentimeetrise läbimõõduga toru ja tema pea ja taguots paistsid mõlemalt poolt välja. Aga eks midagi on ikka parem kui mitte midagi.

Vend haaras kassi ja viskas ta hiire juurde. Kass oli aga rohkem pahane, et teda niimoodi segati ja ta ei märganudki paigalkössitavat hiirt ja jalutas pahuralt minema.

Ütlesin oma vennale, et võtku ta hiir sabapidi näppu ja viigu veega tünni - kui ma väike olin, siis isa tegi kord nii ja minul oli vaesest hiirest kahju, et aitasin ta kepiga toruotsakese peale. Püüdsin teda veel kohendada ja järgmise liigutusega ajasin ta jälle vette. Ta oli aga selleks ajaks nii läbi, et ei ujunud enam. Mul oli nii kurb. Praegu polnud meil muidugi sellist tünni kusagilt võtta.
Mu vend oli ka ettevaatlik, sest isa oli kunagi üritanud rotti käega võtta ja see oli teda rünnanud nii, et sõrmel on siiani tõsised armid. Aga hiired ei ole vist nii ohtlikud,...või on ikka. Igatahes kahtlane. Mina ütlestin, et nalja teed, hiir ei tee midagi ja võtsingi ta sabapidi kätte. Kus ma ta nüüd siis panen? Esialgu lihtsalt vaatasin, mis ta teeb. Aga ta hakkas akrobaatikat tegema: esialgu keeras pead igasse suunda, siis kasutas kõhulihaseid ja viimaks jõudis oma kreeka e-ga ohtlikult lähedale minu sõrmedele. Mul hakkas hõhe ja kiire ja paanika ning kiljatusega viskasin järgmisel hetkel looma maha. Pikade värk.
Hiirejaht hakkas otsast peale. Ta puges arvutilaua alla prakku ja meie kummastki küljest püüdes pendeldas ta pisut aega edasi tagasi. Ta oli vahepeal toibunud - igatahes liikus ta juba palju kiiremini ja teda polnud enam nii lihtne tabada. Otsisin ühe karbi, kuhu võiks ta pista, kuni ta õue viia või midagi muud teha. Aga hiireke kadus voodilinadehunniku vahele ja kuna seal seisavad ka telgid ja muu matkavarustus, siis nende eest ära tõstmine on aeganõudvam kui hiire liikumine.
Kätte me teda ei saanudki. Eks ta oli vist mürki söönud, et ta nii ebahiirelikult aeglaselt ja otsustavuseta liikus.
Meil oli aga tore püüda ja mõtlemis- ja naermisainet andis ta küll. Tuletas lapsepõlve meelde - koos mängimist ja maailmaavastamist. Nii tore, et mul on palju vendi-õdesid.

Veel arvutiseiklusi

Tulin koju ja asusin oma kohustuslikke asju tegema. Filosoofias tuleb reedeks kirjalik töö teha. Mõtlesin siis arvuti käivitamise peale - noh, viimane kord, kui ma tema poole pöördusin, ei suutnud ta mind aidata. Aga mõnikord, eriti tehnikaga seoses, lahenevad asjad iseenesest. Vajutasin siis käivitamisnuppu ja ootasin põnevusega, kuigi tegelesin samal ajal asjade lahtipakkimisega. Kontrollisin igaks juhuks, ega mu vend pole oma lap-topi kaasa võtnud, et võiks seda alternatiivina kasutada. Minu arvuti häälitses jälle reipalt, aga siiani töötas ta ka eelmine kord. Loeb mingeid numbreid u 45 tuhat ja siis....läks edasi!!! ja avas arvuti!!! ja TÖÖTAS.
Surfasin veidi internetis, lugesin maile ja mõtlesin oma plaane ja mõne aja pärast järsku avastan, et klaviatuuri ei olegi. Kuidas ma ilma niikaugele olen saanud? Siis muidugi edasi tundsin iga asja juures teravalt selle puudumist. Kõigepealt läks alumise arvuti klaviatuur rivist välja - issi vahetas meie omaga ära, siis töötas (võib olla oleks minu meetodit võinud kasutada - aega on selle kiire asjaga, hakkab ise tööle). Siis ütles mu teise venna arvuti klaviatuur üles ja seekord põhjalikult, nii et ta kasutab minu oma (minu oma on see arvuti lihtsalt selle pärast, et kõigil teistel seal toas on oma arvuti - vaat, kuidas rikkus kaela sajab!).
Leidsin, et esialgu mul polegi kirjaliku töö juures arvutit vaja ja lülitasin välja. :)

Kas sellest peaks järeldama, et maailma majanduskriisist hoolimata, pole mul häda midagi?

Täna oli koolis väga huvitav meistrikursus. Luisa Sello, kes on flöödimängija ja ühtlasi ka Aleksandri tehnika õpetaja. Ta rääkis nii nagu minu arvates üks õpetaja peab rääkima. Kõik aspektid, mis on pillimängu juures olulised, said puudutatud: tehniline külg (see ei tähenda ainult sõrmede liikuvust, vaid ka õhujuhtimist), tooni tekitamine ja selle valitsemine (teadis täpselt, kuidas keha peab töötama), edasi muusikaline mõte - suund ja intensiivsus, selgus ja arusaadavus, stiilitunnetus jne. Ettekujutusel on suur jõud - see teeb muusika huvitavaks nii mängijale kui kuulajale. Ei saa õppeprotsessist lahutada loovust ja mängurõõmu: kui inimene oskab mängida pillil kaht nooti, on see juba muusika. Ei pea omandama mingisugust kraadi, et olla muusik - aga seista ühel kohal ka ei saa: on ju nii palju huvitavat avastada ja õppida teisteni tuua. Pilli õppimine on pikk ja pühendumist nõudev töö, aga sa ei pea tundma, et see on raske. Parim tulemus tuleb mugavast ja mõtestatust mängimisest.
Ta ütles mulle, milles on minu vead - ma olen nõus, et need need on. Kui ta midagi soovitas, siis proovides seda järgida, asi toimis. Väga hea! Mul on juba kaks õpetajat, kelle juurde tahaksin õppima minna. Itaalia, see pole paha mõte!

See eelmine oli siiski hõiskamine enne õhtut - nüüd ütles mu arvuti üldse üles. Keeldub käivitumast. Alustab üsna reipalt, kuid sureb välja haleda häälitsemisega. Vaeseke, nii äravaevatud teine. Olukord maailmaturul on katastoofihõnguline.

Ma arvan, et majanduskriis on läbi saamas. Mu arvuti on imekspandavalt nobe.
;)

Kell juba 0.37, aga magama küll minna ei taha. Lugesin just Karl Londi suusablogi....kuidas seda nüüd hinnata? Aga eks see, et ma seda u poolteist tundi järjest lugesin on ise väga kõnekas. Kui ma graafikut tehes mööda lehekülgi libisen, siis jääb sealt midagi silma. Küll ta ikka reisib! Mul tugevneb ka tahtmine reisma minna - üldiselt olen olnud pikka aega arvamusel, et mul on Eestiski küllalt tegemist. Aga üksi ma ei lähe. See on kindel. Nii et, kes tuleb kaasa ja kuhu me lähme? (või siis teises järjekorras..., aga esimene mõtte on ikka õige :)
Inimesed on minu jaoks väga huvitavad. Kui ma näiteks võtan ette maalida või joonistada, siis ikka on pildil ka inimene (teine ei suuda loobuda näiteks päikesest pildi nurgas). Mulle meeldib otse inimese endaga rääkida, mitte kätteõpitud fraaside või keegi-teine-olla-püüdmisega. Selleks sobib reisimine ju suurepäraselt. Kaua sa ikka teatrit suudad teha, kui päevad läbi pead-jalad koos elada.
Turismireisid mulle muidugi ei meeldi. Ma tahaks ikka ise otsustada, mida teha või kuhu minna. Reisikaaslastega arvestamine on hoopis teine asi, kui mingitest tobedatest kellaaegadest kinni pidamine ja pidev muretsemine, et sa kuhugi maha ei jää. Mulle on see üsna pingutav ja sugugi mitte nauditav. Pealegi mul on vaja aeg-ajalt üksi ka olla. Lihtsalt kuhugi nädalaks randa pleegitama sõitmine ei ole veel kindlasti minu rida, aga võib-olla ma õpin kunagi seda ka nautima - kohvikus teed juba ju joon :)
Ilusa looduse vastu on mul ka nõrkus. Ja pilli võtaksin ka kaasa. Vist. Ega mul ei ole plaani kellelegi närvidele käia ja on oht sellest ilma jääda.

Mulle tundub, et majanduskriis avaldub kõige selgemini arvutite aegluses. Seletamatu? - minu arvates ka.

Olen haige :)

Olin täiesti kindel, et mul pole palavikku. Enne ei mõõtnud ka, kui õhtul enne vaba päeva. Rohkem selleks, et issile kinnitada, et mul pole palavikku. Aga võta näpust. 37.1. Sellist palavikku ma üldse ei tunne. Pea oli veidi uimasem küll ja tunned, et kurgus on põletikku, järelikult loogiliselt võttes võiks ju olla ka. Tavaliselt hakkan tajuma palavikku alates 38,... ja 39,...-40,... oleksin meelsasti voodis.

Mängisime täna Jutaga (akordion) ja ühe hiinlasest kitarristiga (piinlik küll, aga nime ma ei oska öelda) kammeransamblit. Ta ütles, et tal on väga head rohtu. Hiinast. Huvitav oleks küll proovida. Saame jälle reedel kokku, aga ta ütles ka, et siis on juba hilja - haigust palju raskem välja ravida. Soovitas ka keeta 10 min purustatud ingverit coca-cola's. Miks just coca-cola? Ma pole kunagi kuulnud, et see kasulik oleks. Selle peale lubas teha veega ja apelsinikoori ka juurde lisada.

Proovisingi siis seda retsepti. Väiksed õde-vennad olid sealjuures väga huvitatud. Sõid paljast ingverit: väga kibe oli, aga püüdsid head nägu teha ja "kõvad mehed" olla (kunagi oli neil selline mäng ka, et panid vorstile kanget sinepit nii palju kui kannatasid, endal pisarad silmas, aga kiitsid, et väga hea oli). Pärast said lohutuseks peale apelsini, mille koori mul vaja oli, ja võilille-ekstraktiga mett ka. Nad oleks mu sidrunid ja küüslaugu ka pitslisse pistnud, aga...kes meist siin haige on!?! Tegin endale vist liiga kange leotise, aga jõin ära. Kurgule ja enesetundele mõjus küll hästi.

*Ma võin veel nalju rääkida väikeste kohta. Ükskord mu kaheksa-aastane vend esines resoluutse noodiga: Mis sest, et mul kõht täis on - ma söön ikkagi nii palju, kui ma tahan! ja tõstis järjekordse portsioni ette.